Brijuni - Jugoslaavia presidendi Tito paradiisisaar

Austria tööstusmagnaat Paul Kupelwieser ostis Brijuni saarestiku 1893. aastal. Tol ajal levis saarel malaaria. Kupelwieser võttis ühendust Saksa bakterioloogi Robert Kochiga, kes avastas malaariat põhjustavad sääsed ning aitas paiga haigusest vabastada. Lisaks täideti saare soine ala, kus malaariasääsed enne hästi sigida said. Kochi autasustati 1905. aastal Nobeli preemiaga,

kuna ta avastas tuberkuloosi ja koolera põhjustajad. Kochile püstitati saarel ka ausammas.

Paarikümne aastaga arendas Kupelwieser saarestiku peente hotellidega moodsaks puhkusepaigaks, kus kohtusid Euroopa ja muu maailma eliit. Aadlikud, tööstuse ja majanduse tähtsad ninad, samuti teadlased ja kunstnikud. Kupelwieser lasi rajada ratsutamisrajad, golfi- ja tenniseväljakud. Tollase saare omaniku panus oli ka parkide ja maastiku kujundus. Pärast Kupelwieseri surma 1919. aastal polnud saartel just parimad ajad ning aastatel 1936-43 kuulusid need Itaalia koosseisu. 1945. aastal langes saarestik pommirünnaku ohvriks. Pärast Teise maailmasõja lõppu liideti saared Jugoslaaviaga ning sinna rajati Jugoslaavia presidendi Josip Broz Tito residents, paik suleti avalikkusele.

Ei ole detailselt teada, mis toimus vahepeal, aga 1983. aastal sai Brijunist rahvuspark ning nüüd võrreldakse seda maapealse paradiisiga. Legendi järgi koguti Eedeni aia jäänused, et teha sinna imetlusväärne oaas. Brijuni saarestik on suurepärane segu loodus-, kultuuri- ja ajalooväärtustest.

Saarel on rikas kultuuripärand, mis ulatub Bütsantsi ja Rooma ajani välja. Pehme kliima ning soodne geograafiline asend, lahesopikesed ning kergesti kaitstavad kõrgendatud kindlusrajatised on soodustanud inimeste tegevust saartel esiajaloolistest aegadest tänapäevani välja. Saartelt võib leida näiteks Rooma-aegse härrastemaja jäänuseid 2. või 1. sajandist eKr või kuumaveeallikatega kümbluspaiku. Arvatakse, et juba tol ajal oli saarestik puhkusepaigaks rikastele Rooma kodanikele. Leiud on näidanud, et siin oli inimasustus ka juba enne roomlasi.

Brijuni saare rahvusparki saab ainult ekskursiooniga, omapäi ei lubata ringi kolada. Saarel on palju ääretult sileda muruga golfiplatse, mida kaunistavad suured koonusekujulised puud. Puudel on omapärane kuju, kuna saarel elavad hirved on end just selle kõrguseni upitanud, et maitsvaid oksi näsida. Saarestik on mitmekesine maastikutüüpide poolest, aga ka rikka taimestiku osas, kuhu mahuvad nii Vahemere kliimale omased taimed kui ka mitmelt poolt maailmast imporditud liigid.

Üllatav on teada, et Suurel Brijunil asub üle 200 dinosauruse jalajälje, pärit ajastust 65-145 miljonit aastat tagasi. Esimesed jäljed avastati 1925. aastal, põhjalikumalt uuriti neid 1990. aastatel. Kindlaks on tehtud, et seal tegutsesid iidsetel aegadel näiteks kahejalgsed lihasööjad dinosaurused, üks seitse meetrit pikk ja teine kolme-nelja meetri pikkune.

Suurepärase mulje jättis Suurel Brijunil asuv Tito safaripark mõõtmatute lagendike, kaunite merevaadete ja igasugu loomadega. Park koosneb põhiliselt Titole kingitud loomadest. Kuigi Tito oli kirglik jahimees, armastas ta hoolitseda ka oma elavate loomade eest. Tito sai sageli kingituseks mõne taime, elusa looma või topise, samuti pistis ta vahel tasku mõne taimeseemne, kui viibis rahumissioonidel üle maailma. Brijuni mahe kliima võimaldab mõnusalt elada ka eksootilistel loomadel. Safaripargis käivad ringi näiteks laamad, sebrad, seebud ja antiloobid. Omaette väärtusega on kaks India elevanti, kelle kinkis Titole Indira Gandhi. Pargis saab uudistada ka kohalikke Istra poolsaarelt pärit koduloomatõuge: veiseid, kitsi, lambaid ja eesleid. Lisaks safaripargile on saarel tiigike, kus elavad kuldkalad, kilpkonnad ja eksootilised pardid. Saarel kasvab arvatavalt ligi 1600aastane oliivipuu, mis on Vahemere piirkonna üks vanimaid puid. Iidne puu annab aga ikka veel saaki, millest valmistakse oliiviõli.

Safaripargis elanud ja sealt manalateele läinud loomadest-lindudest tehakse topised ning nendest on kujundatud esinduslik näitusekogu, kus on ligi 200 eksponaati. Esindatud on näiteks lõvid, tiigrid, kaelkirjakud, ahvid, kängurud ning igasugu tiivulised. Peale selle näituse on võimalik kaeda Tito elu ja poliitilist karjääri puudutavat fotoülevaadet. Päikesepaiste, hoolitsetud kaunid maastikud, safaripark eksootiliste loomadega, peened hotellid - kõik see jättis väga kena ja suurepärase mulje.

Jugoslaavia presidendi Josip Broz Tito Valge villa Brijuni saarestikus oli poliitiliseks ja privaatseks residendiks peaaegu 30 aastat (1953-1980) kuni Tito surmani. Brijunil tekkisid ka Jugoslaavia sotsialistlikud ideed. Tito tuli esimest korda saarele 1947. aastal ning juba kahe aasta pärast võttis ta oma ametlikus residentsis vastu esimese delegatsiooni. Nüüd enam Tito villa juurde turiste ei lubata, näha saab ainult relvastatud valvega väravat. Tito residentsi kasutab Horvaatia praegune president Stjepan Mesic.

Tito tavatses olla Brijunil kuus kuud aastast. Selle aja jooksul toimus suurem osa tema poliitilisest tegevusest. Tito võttis Brijunil vastu suurel hulgal välismaiseid riigitegelasi, poliitikuid, sadu delegatsioone, prominentseid isikuid ja samuti sõpru. Tito oli suurepärane diplomaat ja suhtleja, seda tõestavad järgmised numbrid: peaaegu 30 aasta jooksul võttis ta Brijunil vastu 90 riigipead 58 riigist üle maailma, lisaks üle saja peaministri, välisministri ja diplomaadi. Ta võttis vastu 250 välisdelegatsiooni, palju poliitikuid, teadlasi, kunstnikke ja teisi tähtsaid isikuid. Näiteks külastasid 1971. aastal Brijunit Elizabeth Taylor ja Richard Burton, kes kehastas Titot filmis "Sutjeska". Samuti külastasid presidenti Venemaa ooperitähed ning Itaalia filmistaar Gina Lollobrigida. Nõukogude Liidu president Brežnev käis Titol Brijunil külas 1962. aastal, Soome president Urho Kekkonen aga viis aastat hiljem. Muuseas, Tito oli tol ajal maailma rikkaim president.

Josip Broz Tito elutee katkes kolm päeva enne 88. sünnipäeva Ljubljanas. Tema matused kujunesid poliitikute ja riiklike delegatsioonide arvu poolest teiseks suuremaks ärasaatmistseremooniaks ajaloos. Pärast Tito surma said paljud paigad Jugoslaavias temaga seotud nime. Titost inspireeritud nime said mitmed tänavad tollase Jugoslaavia pealinnas Belgradis ning praeguse Montenegro pealinn nimetati Titogradiks (Titolinnaks). Viimasel on nüüdseks aga jälle oma esialgne nimi Podgorica.

Fotod: Sigrid Suu ja fotonäitus "Josip Broz Tito Brijunil"

Autor: Sigrid Suu