Vene börs langeb, ent majandus tõuseb

Venemaa aktsiaturgudel kaubeldavaid aktsiaid on viimasel ajal tabanud märgatav langus. Kohe on hakatud tõmbama paralleele 1998. aasta börsikrahhi ja majanduslangusega. Õnneks on tänane Venemaa hoopis teises seisus kui kaheksa aastat tagasi ning ohtu majandusele pole.

1998. aasta krahhile eelnes Venemaal aktsiahindade tormiline tõus. Tegemist oli mulliga, mis ei peegeldanud majanduse tegelikku seisu. Venemaa majandus polnud tol hetkel veel tuult tiibadesse saanud. Ka kõige kõrgemal tasemel valitses korralagedus. Isegi valitsusliikmete hulgas polnud haruldased vargused ja vara kantimine. Erastamine oli just lõppemas, kuid ettevõtete efektiivsus oli väike. Ettevõtete eesotsas olid samad inimesed, kes troonisid juba nõukogude ajal ning kellel puudus vähimgi turumajanduse kogemus.

1998 olid aktsiaturu põhilised kauplemisobjektid energia- ning side- ja kommunaalteenuseid pakkuvate ettevõtete aktsiad. Tänaseks on nende seas toimunud konsolideerumine. Näiteks on sajast regionaalsest telekommunikatsiooniettevõttest nüüdseks saanud seitse. Täna mängivad olulisemat rolli vahepealsetel aastatel loodud kaasaegse juhtimisega ettevõtted uutest sektoritest nagu mobiilside ja jaekaubandus.

1998. aasta kriis algas Kagu-Aasia valuutade devalveerimisega, kust see levis teistele arenevatele turgudele. Vene riik oli rünnakute vastu nõrk, välisvaluutareservid praktiliselt puudusid. Täna on reserv olemas ja tänu nafta kõrgele hinnale kasvab see pidevalt. Umbes 90% naftatuludest läheb maksudena riigikassasse.

Kuid tagasi 1998. aastasse. Eelarveliste tulude vähesuse tõttu oli Venemaa aktiivne laenaja. Riigi poolt rublades emiteeritud võlakirjade intressimäär küündis 30-40 protsendini. Arusaadavalt pakkus see välisinvestoritele huvi ning rubla vaba konverteeritavus võimaldas turul takistusteta tegutsemist. Väliskeskkonna halvenedes selliste investeeringute atraktiivsus vähenes ning ilmnes Venemaa võimetus oma lunastuvaid võlakirju pikendada. Väljamaksed riigi võlakirjade omanikele peatati - seda esineb maailmas haruharva - ning rubla kurssi langetati kolm korda.

Tänaseni on säilinud riigi suur roll Venemaa majanduses. Seda tuleb pidada positiivseks, sest 1997. a puudus majanduse üle igasugune kontroll. Tänaseks on kord majja löödud ning jõustruktuurid ja kohus funktsioneerivad täie rangusega. Venemaa majanduse head seisu ilmestab palkade kiire kasv - 20% aastas. Tõsi, ka inflatsioon on olnud kõrge: inimeste ostujõud kasvab umbes 6-8% aastas. Valitsus on seadnud eesmärgiks võitluse kihistumisega. Kuigi on veel vara rääkida laia keskklassi tekkimisest, siis vähemalt on suudetud tagada vähekindlustatud elanikkonnale normaalne toimetulek. Võib väita, et Vene riik hoolitseb oma inimeste eest.

2005. aasta tähistab nafta-, gaasi- ja metallisektori eriti jõulist esiletõusu kogu maailmas. Kiire majanduskasv eeskätt Aasia riikides on tekitanud energiakandjate ja tooraine suure nõudluse ning piiratud pakkumine on ajanud hinnad kõrgeks, nimetatud sektorites tegutsevate firmade väärtus on hüppeliselt tõusnud.

Kiire kasv on saanud tagasilöögi: inflatsiooni hirmus tõusvatele intressimääradele viidates eelistavad Lääne fondijuhid paigutada raha madalama riski ja tootlusega investeeringutesse. Kuigi Vene majandusel läheb hästi, valitseb börsil langusmeeleolu. Peamine erinevus eelmisest kriisist: Venemaa majandus on tugevatel jalgadel. Rublat ei ähvarda devalveerimine ning kriis puudutab ainult aktsiaturgu. Majandus ise kasvab jõudsalt.

Autor: Andrei Zaborski