Pr Õllesummer

Plaan portreteerida elukaaslasi Marje Hansarit ja Riho Rõõmust koos kukub läbi - sellest mõttest kuuldes Hansar ärritub ja ütleb, et pole nõus Õllesummerist rääkima, kui samas loos seostatakse ürituse korraldamisega Riho Rõõmust. "Kas teie räägite kodus oma mehega tööst? Meie räägime minimaalselt," kõrgendab häält naine, kes on Kroonikale tunnistanud, et tal on kapis 40 paari kingi, 70 paari pesu ja ta on sõltuvuses Botoxi süstidest.

Õllesummerist kirjutades aga Riho Rõõmusest mööda minna ei ole võimalik. Rõõmus juhib sihtasutust Tallinna Lauluväljak ja lauluväljakul Õllesummer 1996. aastast saati toimub. Ning kuigi 1995. aastal Tallinna Lauluväljaku juhiks saades müüs ta oma osaluse festivali korraldavas OÜs Meediaekspress, tituleeris mees ise end veel mõni aasta tagasi ürituse aukorraldajaks.

"Kui sul on laps ja ta saab täiskasvanuks, siis pead ta vabaks andma, aga ikka mõtled ta peale ju edasi," räägib Rõõmus, kes suhtub enda seostamisse Õllesummeriga tunduvalt valutumalt kui Hansar. Ta usub, et "maskoti ümberlansseerimine" võtab lihtsalt aega.

"Ma võin maas püherdada, mulda süüa ja rääkida, et ma ei ole Õllesummeri korraldamisega enam seotud, aga rahvas ikka ei usu mind," ohkab Rõõmus, kes saab siiani sooviavaldusi Õllesummerile esinema tulla ning peab siis soovitama inimestel Meediaeksperdi büroosse pöörduda. Kui vahetub Tallinna Lauluväljaku nõukogu, siis alati arutatakse ühe punktina Rõõmuse seotust Õllesummeriga. "Selge see, et summeri-meeskonda võib selline asi ärritada, kui nemad teevad suure töö, aga loorberid kirjutatakse minu kontole."

"Me ei tööta tandemina," on Hansar järsk. Selle Õllesummeri taga, mida me praegu teame, seisab tema - ja muidugi tema meeskond - ning Riho Rõõmust ei hoita kursis sellega, mis Õllesummeri telgitagustes toimub. Tõsi, Rõõmus oli küll algidee autor, kuid Hansar koos oma meeskonnaga on festivalist kujundanud midagi hoopis teistsugust.

"Mulle tundub ka, et Rihol ei ole just väga palju sõnaõigust tema projektides," usub meelelahutusärimees Lauri Laubre, kelle tihedam suhtlemine Hansariga algas, kui nad mõlemad valiti Eesti Kontserdikorraldajate Liidu juhatusse. "Pigem kannab Riho ehk nõustaja või abikaasa asjaliku arvamuse rolli. Ma kujutan ette ka, et neil omavahel on sellepärast ütlemist: üks tahab rääkida, teine ei taha kuulata."

"Ma saan aru küll, et 95% meestest on raske leppida mõttega, et selline suur festival toimub naisterahva juhtimisel," toob Hansar välja ühe põhjuse, miks tema arvates siiani eelkõige Rõõmuse, mitte Hansari nime Õllesummeriga seostatakse. "Eriti kui kõiki koostööpartnereid esindavad mehed. Eesti ühiskond on minu jaoks valuliselt šovinistlik," kuulutab Hansar Õllesummeri kontoris, mis asub samuti lauluväljakul.

Rõõmus asja päris nii mustades toonides ei näe. "Ma eile õhtul Marjega sellest natuke rääkisin," tunnistab ta umbes 24 tundi pärast Hansariga toimunud intervjuud. "See on tal natuke asjatu foobia, kuigi tal on kõrge eneseteadvus ja õigusega. Talle tundub, et ta on sama võimekas kui mehed, aga teda pole nii palju märgatud. Marje on väga võimekas tippjuht."

Kindlaks juhiks peab Hansarit ka meelelahutusärimees Peeter Rebane, kelle sõnul valiti naine Eesti Kontserdikorraldajate Liidu juhatuse esimeheks, et võidelda ühiselt kultuuri maksustamise vastu Eestis. Ta tunnistab, et vähemalt tema jaoks on just Hansar alati Õllesummeri juhtfiguur olnud. "Seltskondlikult on tegemist väga laheda ja noorusliku inimesega. Marjega peol sammu pidada on raske ning halvas tujus pole ma Marjet (veel) näinud."

Rõõmus kirjeldab, kuidas Hansar läks Õllesummeriga alustades raamatupidamiskursustele, mõistmaks, kuidas täpselt bilanssi tehakse, et ta ei peaks raamatupidajale lihtsalt kaasa noogutama, vaid saaks kõigest täpselt aru. "See aeg, kui me koos töötasime, oli hea. Mina olin visionäär, suhtleja ja looja, aga finantsid, juriidika ja organisatsiooni ehitas üles Marje. Ja väga pedantselt."

Jah, blond daam tunnistab isegi, et asjad peavad millimeetri täpsusega paigas olema. Kui midagi on kaks millimeetrit paigast ära, saab keegi sõimata. Kas sõimamine ka tegelikult toimub või on tegemist musta huumoriga, jääbki pisut arusaamatuks.

Lauri Laubre tunnistab, et ei ole just kindel, et sooviks kuuluda Hansari vihaaluste nimekirja, kuna tegemist on jõulise, iseteadva ja eduka naisega.

"Kui tal on üritus, on parem talle mitte helistada," meenutab Laubre korda, kui pidi Õllesummeri aegu mootorratta parkimiseks platsil luba küsima. "Olin ilmselt juba nii süüdlase näoga ja kössis tsikli seljas, kui telefoninumbrit valisin, et sõber kõrvalt küsis, et mis nüüd juhtus, keegi on surnud või," naerab Laubre.

Kindel on see, et neil, kes Hansari autoritaarsele juhtimisstiilile alluda ei suuda, ei ole Õllesummeri korraldusmeeskonnas kohta. "Ei ole võimalik, et mingi asi ei ole võimalik. Kui ma olen öelnud, et asi on vaja ära teha, siis see peab olema tehtud," ei tee Hansar oma töötajatele, kes kõik on muide alla kolmekümne, allahindlust.

Hõlpu pole ka Hansari koostööpartneritel - Õllesummeri lepingud on umbes 20leheküljelised ja igal aastal lisandub neisse uusi detaile, et korraldaja tunneks end paremini kaitstud. Kui töös partneritega on end kerge kaitsta, siis avalikkust ja meediat nii kergesti kontrollida ei ole võimalik. "Näed, ta kirjutab ikkagi üles ainult seda, mida ise tahab," kurdab Hansar intervjuu ajal Meediaekspressi avalike suhete juhile Raimond Kaljulaiule, kes vestluse kõrval viibib. "Me oleksime ikka pidanud seda intervjuud lindistama."

Põlglik suhtumine rumalatesse ajakirjanikesse õhkub Hansarist kaugele - ajakirjanikud lihtsalt ei saa aru, et Rõõmus pole summeriga seotud ja et tegemist on kultuuriüritusega, mitte joomapeoga. "Õllesummer alustas õllemessina, kuid festival on edasi arenenud. Tegemist on muusikafestivaliga," viitab Hansar. "See on Eestis suurim meelelahutussündmus aastas."

Rock Café ja Radio Mania pealik Margus Pilt Õllesummerit siiski päris meelelahutusürituseks ei pea. "See ei ole muusikaüritus, vaid midagi vahepealset, koht kokkusaamiseks. Nagu suur pubi, kus on ka programm," peab Pilt summerit siiski omanäoliseks ürituseks, mis tänasel päeval toimib suuresti tänu sellele, et Rock Summer välja suri.

"Kedagi ei huvitanud, kas Rock Summeril oli bände. See oli koht, kus saadi kokku ja kogu ürituse idee võttis üle Õllesummer," sõnab ta.

Kusagil 80ndate lõpus istus Riho Rõõmus pärast abielulahutust depressiivselt suvilas ja korjas õunu.

Talle kerkisid pähe õllelaulud, millest mõningad rahva seas popiks said. Sealt edasi arenes idee, et kuidagi võiks nende lauludega ju ka raha teha.

Rõõmus läks sõber Olav Osolini juurde nõu küsima, et kuidas nende laulude pealt siis palju raha saaks teenida. Osolin võttis 100 rubla konsultatsiooni eest ette ja soovitas Rõõmusel Soome telekanalitest õllereklaame vaadata. "Ütles mulle, et küll sa siis saad aru, kus kivi all vähid on. Ja kui ei saa, siis pole mõtet seda asja üldse tehagi," meenutab Rõõmus muheledes kaasa saadud õpetussõnu.

1990 tuuritas Rõõmus koos Vanaviisiga Õllesummeri-nimelise kontserdisarjaga mööda Eestit ning mõne aasta pärast arenes sellest välja festival, mis 1996. aastast toimub Tallinna lauluväljakul. Nüüdseks on Õllesummer kasvanud nii suureks, et moodustab SA Tallinna Lauluväljaku käibest 10%. Kokku toimub seal aastas umbes 120 üritust. 2004. aastal maksis Meediaekspress Postimehe andmetel Tallinna Lauluväljakule renti pool miljonit krooni.

"90ndate alguses oli turg tühi. Sellist festivali, kus oleks igaühele midagi, ei olnud," meenutab Rõõmus, kes ise oli tohutu Rock Summeri fänn, mis Õllesummeri tekkimise aegu just langema hakkas.

"Aga oleks võinud mingi teise nime välja mõelda," tunnistab Rõõmus. "Eks Jüri (Makarov, Rock Summeri korraldaja - toim.) oli ikka päris solvunud minu peale."