'Ärganud' Zidane teeb ajalugu

Mäletan 2000. aasta suvist Pariisi, mis oli veel täielikus pohmeluses prantslaste Euroopa meistriks tuleku tähistamisest. Kaks aastat enne seda olid nad tulnud maailmameistriks, nii et nad olid oma võimete tipul. Paljusid vaimustas prantslaste elegantne mängustiil ja tol suvel valitses Prantsusmaal eriline meeleolu, nagu oleks Napoleon surnust üles tõusnud. Prantsusmaa koondise mootoriks ja edu võtmeks oli hiilgehoos Zinedine Zidane, kes tunnistati kolmel aastal - 1998, 2000 ja 2003 - maailma parimaks jalgpalluriks.

Siis saabusid musta masenduse aastad. 2002. aasta MMil oli Prantsuse meeskonnast järel kahvatu vari. Nad ei suutnud Lõuna-Koreas lüüa ainsatki väravat ja sõitsid juba pärast alagrupimänge häbiga koju. Kaks aastat hiljem jäi EMi laeks veerandfinaal.

Saksamaa MMiks valmistumise eel oli Prantsuse koondise treener Raymond Domenech valiku ees, kas teha panus veteranidele või luua noortest annetest uus meeskond, nagu olid toiminud Hispaania ja Saksamaa. Domenech otsustas vana, natuke närtsinud kaardiväe kasuks.

"Olin otsustanud pärast 2004. aasta ebaõnnestunud EMi loobuda. Kuid ükskord ärkasin kell kolm öösel üles ja hakkasin kellegagi rääkima. See oli nagu ilmutus ja siis sain aru, et pean oma otsust muutma," selgitab Zidane oma meelemuutust.

Pärast veenmist tuli koondisse tagasi 98. aasta meeskonna raudvara: 35aastane väravavaht Fabien Barthez, 34aastane Zinedine Zidane, samuti üle kolmekümnesed Claude Makelele ja Lilian Thuram. Nii sündis MMi vanim meeskond.

Alagrupimängudes paistis, et Domenech on järjekordselt astunud reha otsa. Sellal kui Saksa ja Hispaania noored edurivimehed lõid mängeldes väravaid, tegi Prantsusmaa kahes esimeses ilmetus mängus väravatevaesed viigid. Zinedine Zidane, kes juba aprillis oli teatanud, et see MM jääb tema viimaseks, valmistus koju sõitma. Kolmandas, edasisaamise seisukohalt otsustavas mängus Togo vastu istus ta varumängijate pingil.

"Me ei saa ju lubada, et Zidane niimoodi oma karjääri lõpetaks," ütles meeskonnakaaslane Patrick Vieira, kes kolmekümnendal sünnipäeval lõi Prantsusmaa edasi viinud värava.

Järgmises ringis Hispaania vastu oli Domenechil valida, kas jätkata edu toonud kahe ründaja varianti või tuua seni mitte millegagi silma paistnud Zidane sisse ja lükata ainult Thierry Henry ette, kellega Zidane'il koostöö ei passi. Domenech usaldas teda, ja õnnestunult. Zidane valiti selles matšis, mille Prantsusmaa võitis 0:1 kaotusseisust 3:1, parimaks mängijaks.

Lisaks võidule oli sündinud tilluke ime. Prantsuse "vanakesed" olid ellu ärganud ja mäng sujus Zidane'i taktikepi all nagu parimatel päevadel.

"Ma usun, et ta mängib nii tänu loobumisele. Tema mängus on vabadust ja väljenduslikkust, sest ta teab, et iga mäng võib jääda viimaseks," kommenteeris treener Raymond Domenech Zidane'i "ärkamist".

Järgmine Prantsusmaa vastane oli valitsev maailmameister Brasiilia, kes oli seni mänginud hästi ja oli ka selle mängu favoriit. Siis juhtus midagi uskumatut. MMide suurim väravakütt Ronaldo oli väljakul nagu kohmakas poisike ja hetke maailma parim, Ronaldinho, ei saanudki sambarütme üles võetud. Silma torkas aga ründav poolkaitsja Zidane, kes korduvalt oma meeskonna teravad rünnakud algatas ja kelle heast karistuslöögist lõi Henry mängu ainsa värava. Zidane'il ei olnud endist kiirust, aga tantsisklev palliga žongleerimine, mida kaamera aeg-ajalt fikseeris, oli meistriklass ja miljonitele vaatajatele tõeline maiuspala.

Eile oli Prantsusmaa vastane Portugal ja selle mängu eel ennustati kahe vanameistri, 34aastase Zidane'i ja 33aastase Luis Figo suurt duelli. On nad ju teineteise väärilised. Mõlemad alustasid rahvuskoondises 90. aastate algul ja on nüüd selle kaptenid. Ja Figogi on valitud korra (2001) maailma parimaks. Mõlemad on mänginud viis hooaega Madridi Realis, mis on pidanud nende eest meeletuid summasid välja käima. Figo eest maksis Real Barcelonale 765 miljonit krooni. Zidane'i loovutamise eest tuli aga Realil Juventusele lauale panna koguni rekordilised 1,2 miljardit krooni.

Aga suurt duelli ei tulnud. Aasta noorem Figo mõjus Zidane'i kõrval väsinuna. Ka Prantsuse meeskonna mängus ei olnud eelmiste mängude sära, aga kaitse tegi Thurami juhtimisel Portugali kiire edurivi relvituks ning väle Henry teenis prantslastele penalti. Ja Zidane lõi paari sammu pealt selle püüdmatult Ricardo väravasse. Nii oli Prantsusmaale avatud tee finaali, mida enne MMi isegi prantslased ei uskunud.

Pärast viimaseid võite on Pariisi tänavatel taas tuututavad autod ja lehvivad trikoloorid. "Oleme jälle hoos!" kirjutas Liberation. "Kas 98. aasta kordub?" Ja Zidane peab kaaslastega pühapäeval näitama, kas neil on Itaalia raudse kaitse ja terava edurivi vastu veel varuks viimane trump.

Lõpeb see matš, kuidas lõpeb, ei kahanda see karvavõrdki MMi peakorraldaja ja kahekordse maailmameistri sakslase Franz Beckenbaueri sõnu: "Zidane on üks parimaid jalgpallureid ajaloos, haruldane mängija."

Prantsusmaa ei kuulu kindlasti minu lemmikute hulka. Olen Chelsea klubi liige ja seetõttu rohkem Inglismaa koondise fänn. Mäletan, et paaril juhul, kui Zidane valiti maailma parimaks, polnud ma selle valikuga rahul. Aga samas tuleb tunnistada, et Zidane on Prantsusmaale sama vajalik mängu käivitaja nagu Frank Lampard Chelseale. Et Zidane on kogu aeg olnud hea, siis ei oska ma teda ka käesoleval MMil eriti esile tõsta.

Kunagi oli minu lemmikuks Hollandi meeskond, aga praegu pole ma otseselt ühegi meeskonna fänn. Prantsusmaa koondis mulle eriti ei meeldi. Võib öelda, et pigem naudin ja jälgin mängijate tehnikat ning mängu ilu. Selles mõttes ma Zidane'i hindan. Igati meeldis mulle Aafrika meeskondade hingestatud mäng ja rünnak, kuid kahjuks jäi nende kaitse nõrgaks.