Jätsiautoga Veskimetsas

Niikaua, kuni esimeste majadeni jõuame, katsun Jaaniga juttu sobitada. Algatuseks küsin: kuhu sõit meid viib? "Kõigepealt Veskimetsa majade vahele ja sealt edasi Kakumäele, lõpuks Tiskreni välja," ütleb Jaan, silma järgi kolmekümnendates elurõõmus mees.

Jaan on jätsiabina töötanud ligi poolteist aastat ja oma sõnutsi töö talle meeldib. "Kui ei meeldiks, ega siis ei teeks kah," on Jaan kindel. Tema sõnutsi on Tallinnas hetkel vaid üks jäätisemüügiauto, teine on ettevalmistamisel. "Tartus on ka üks auto, seal läheb täitsa hästi," ütleb Jaan ja kutsub mindki tööle. Katsun puigelda ja seletan, et pole üldse Tallinna mees, ei tunne linnagi. Millele Jaan otsustavalt oponeerib: "Ega mina ka Tallinna mees pole, hoopis Märjamaa kandist, aga näed, saan hakkama."

Juba keeramegi Veskimetsa eramajade vahele ja Jaan lülitab sisse "taustamuusika", mis peaks inimestele märku andma, et jätsiabi on kohale jõudnud. Üle tänava kaigub reibas tsirkusemuusika.

Esimest klienti ei pea kaua ootama: veereme tasase kiirusega mööda Halla tänavat, kui mõnekümne meetri kauguselt paistab tüdrukutirts, kes endale mahlapulga ostab. Jõuan Helerilt enne tema plehkupanekut pärida, miks on sellest autost parem jäätist osta kui poest. Saan teada, et pood on kaugel.

Jõuame Jaaniga uuesti sõitu alustada, kui juba märkame järgmist noort jäätisesõpra. Martin teab väita, et jäätiseautost on jäätist odavam osta kui poest. Vahepeal jõuan ka Jaanilt küsida, millised on jäätise hinnad tema autos võrreldes poehindadega. "Hinnad on põhimõtteliselt samad, mis tavapoes, mõne jäätise puhul võib olla ka kallim või odavam hind kui poes," kinnitab Jaan.

Peagi saab selgeks, et jätsiabi kliendid pole vaid lapsed. Keskealine Krista Roosi tõttab järgmises põiktänavas jäätist ostma. Miks temale meeldib jäätist autost osta? "Poest ostes sulab ju üles ja jube mugav ikka sellise palavusega kohapealt osta," teatab Krista energiliselt.

Järgmised ostjad on Rainer (18) ja Otto (16). Poisid tõdevad: "Siin on hinnad ümmargusemad." Mingit reklaami nad jätsiauto kohta näinud ega kuulnud pole, tulid hääle peale vaatama. Ka autojuht Jaan teab rääkida, et suurt reklaami nad ei tee. Kui äriidee ca 2 aastat tagasi tekkis, siis natuke ikka tutvustati rahvale. Pärast kuulutab Jaan, et kuni mina poistega juttu vestsin, osteti teisel pool autot 100 krooni eest jäätist. Kõige suurem ost on Jaani sõnutsi olnud ligi 700kroonine. "Näiteks Tiskres tulid kord nii 6-7aastased jõnglased jäätist ostma ja arutasid omavahel, et mul on ainult viiesajane, millega küll maksma peaks," jutustab Jaan.

Huvitun, kas Jaanil on ka negatiivseid vahejuhtumeid olnud, aga mingit intriigi üles tuhnida ei õnnestu. "See töö on tore kas või seetõttu, et 99,9% juhtudest suhtutakse sinusse positiivselt. Pooleteise aasta jooksul on vist ainult paaril korral linnavalitsusse kaebus esitatud," kiidab ta.

Jaan räägib, et tavaliselt algab tööpäev 12 paiku ja kestab 8-9ni õhtul. Palju täpselt ta päeva jooksul müüb, ei taha ta öelda, tõdeb vaid, et üle 5000 krooni eest ikka.

Jäätist juhtuvad ostma ka soomlastest ema ja tütar. Keskeas Lilja kõneleb perfektselt eesti keelt ja senikaua, kui Jaan vastab ootamatule kõnele tollist, jõuan mina Lilja ja ta tütrega arutleda jäätisehindade üle Eestis ja Soomes. Saan teada, et Soomes on sarnane jäätiseauto sõitnud ligikaudu kümme aastat. Soomlased küsivad nõu, millist jäätist tuleks osta, Jaan loeb neile sortimendi ette ja ei tea küll miks, aga erilist elevust tekitab "Vana Tallinna" maitseline jäätis. "Oo, "Vana Tallinna" jäätist ma tahaksin küll," teatab rõõmsameelne Lilja.

Kui on möödunud üle tunni, mõtleme fotograafiga, et nüüd võiks midagi ekstravagantset juhtuda. Me ei pea kaua ootama. Oleme peatunud maja ees, kus seisab must mersu ja veel paar autot, aiast kargab välja tumedavereline ja jässakas mees, kes fotograafi nähes ägestub ja vene keeles uurima hakkab, et mida te siin õige pildistate. Pärast selgitust leebub mees silmnähtavalt ja kirjeldab, kuidas tema koerad jätsiauto meloodiat kaasa laulavad. Worusi-nimeline mees söödab samas jäätised oma koertele.

Jaan märgib, et Worus on tema püsikunde: "Tema ostab ikka alati. Muidu ma panen muusika kinni, kui seisma jääme, aga siin peab see alati mängima jääma, sest Worusi koertele see meeldib."