Mõõta tasub ikka rohkem kui lõigata

Olen tänavu suvel juhtunud jälgima kaht värskelt alustatud majaehitust. Õigemini seda, kuidas on kõigepealt krundilt kadunud vana puitelamu, kaevatud süvend vundamendi jaoks, valatud alusmüürid, millele on hiljem laotud kergplokkidest seinad.

Sedasi rahulikult edenedes on mõlemad majaehitajad tänaseks pidanud ära sarikapeo ja saavad enne vihmaste ilmade tulekut ilmselt ka katuse alla. Ma ei tea, kellele need majad kuuluvad, ega seda, kes teeb ehitustöid. Nad lihtsalt jäävad tee veerde.

Et miks ma neist majadest üldse juttu tegin? Aga ilmselt sellepärast, et kogu selle meeletu tormamise taustal on lihtsalt hea vaadata, kuidas töid tehakse kiirustamata. Ehitatakse endale, arvestusega, et hoone saab perele kindlaks koduks lähimateks aastakümneteks. Mitte ei arvutata müügist saadavat kasumit ega loeta päevi, millal selle taskusse pista saab.

See selgus, kui ühel päeval enam kiusatusest jagu ei saanud ning läksin uurima ehitusplatsil toimuvat. Selgus ka, et mõlemad tulevased majaomanikud löövad tööst vabal ajal ise ehitusel käed külge, mitte ei piirdu vaid töömeestele soovituste andmisega.

Nende jaoks oli arusaamatu tihti pealinna ehitustel nähtav töökvaliteet ja kiirustamine. Aga kuna nõudlust on ja ostetakse pea kõike, mis müüki tuleb, siis paneb see ka ehitajate veskid kiiremini, kuid kahjuks viletsamini jahvatama, arvasid nad. Lihtsalt kahju nendest, kes oma miljonite eest soetatud kodu peatselt remontima peavad hakkama.

Kui rohkem võimalik pole, võiks vähemalt korra nädalas vaatamas käia, mis korteri- või majaehitusel parasjagu toimumas. Siis vähemalt on teada, kas seina said ikka sinna sobivad elektrikaablid ning tuuletõkke asemel ei löödud tavalist Soome pappi. Kui omal teadmisi napib, saab kindlasti nõusse ka mõne sõbra või tuttava, kes ehitusasju jagab. Mõõda enne lõikamist ikka üheksa korda, mitte üks.