Eestlane ei sure tappes ka ära

Kuigi aasta alguses toimus Motorex, mis oli üle ootuste hea autoüritus, ei ole see suutnud panna põntsu väiksematele näitustele, mis on ikka olemas.

Väiksemad näitused ei ole siinkohal mitte hingitseja staatuses, vaid ikkagi täies elujõus suured ja tugevad üritused. Kellele siis Motorex tapva hoobi pidi andma? Kindlasti Perfomance Show'le ja ka selle kuu lõpus toimuvale Tartu autonäitusele. Esimene neist sai küll teatud hoobi kätte, sest külastajaid oli vähe ja ka väljapanekutega ei saadud õigeks ajaks valmis. Esimesed külastajad pidid taluma kohutavat segadust ja arusaamatusi.

Kindlasti oli peaaegu et ebaõnnestumise üheks aluseks kehv ilm, kuid tõelise põhjusena peab siiski nimetama võimast Motorexi, mis inimestes teatud autoküllastuse tekitas, nii et kohe selle järel toimunud näitusele läksidki vaid tõelised autohuvilised. Nüüd on muidugi jõutud mõtteni hiigelnäituse korraldajatega leivad ühte kappi panna ja sel ajal, kui suurt Motorexi pole, üheskoos aasta alguses midagi ägedat korraldada.

Teine näitus, mis pidi surmava hoobi saama, oli kindlasti sügiseti aset leidev Tartu Motoshow. Viimased uudised sellelt rindelt kinnitavad aga erilist optimismi selle näituse õnnestumise suhtes.

Näituse korraldaja lükkas ümber mu kartused, et kõik maaletoojad panid oma viimased näitusepennid kevadel Motorexi peale ja Tartusse ei taha üldse keegi minna.

Minnakse küll, kuid sellest võinuks saada Lõuna-Eesti siseasi ehk eks kohalikud esindajad ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. Kõik see pole aga üldsegi nii ja kes on saanud, on ka õla alla pannud.

Miks ei peakski seda tegema, sest ostupotentsiaali on ju väljaspool Tallinna küll ja veel.

Müüginumbrid kajastavad ka üheselt seda, et väljaspool Tallinna elu mitte sugugi ei rauge, vaid läheb aina rohkem kihama ja koostöös kohaliku esindajaga on hea näidata, et ollakse ka maapiirkondades olemas. Tuleb austust avaldada neile näituste korraldusmeeskondadele, kes olenemata kõikidest uhketest ja megaeelarvetega üritustest oma jonni ei jäta ja ikkagi omi küllaltki heal tasemel autošõusid korraldavad.

Ju see on mingi meie verega kaasa tulev jonn, mis ei luba meil lasta suurtel anastajatel ja puksijatel enda üle võimust võtta.

Kõige hullem on asja juures veel see, et kõike seda, mida ühe ürituse korraldus nõuab - päevast päeva jalgade rakku jooksmine ja mitme tuhande krooniste telefoniarvete tegemine -, teevad need inimesed enamjaolt poolmuidu ehk hea veel, et kahjumisse ei jää, on ka viimast juhtunud ja ikka tuhast tõustud.

Kõige huvitavam on aga see, et ikka ja jälle on korraldajateks needsamad inimesed, kes ikka ja jälle üritavad Eesti autohuvilisele midagi head ja vaatamisväärset pakkuda.

Tundub, et neid ei kanguta miski ja ikka räägivad nad oma üritustest nagu millestki enneolematust. Jääb tunne, et need üritused ei sure ka tappes, mis on hea, sest kui tapmine toimiks, oleks meie autoürituste kalender üsna kesine.