Priit Sauk: parimad ehitajad töötavad piiri taga või metsas ümbrikupalga eest

Selles osas olen mina pigem optimist. Endiselt on näha, et tellimuste arvu vähenemist pole oodata. Lisaks veel, et riik saab oluliselt mõjutada ehitusbuumi, esitades õigetel hetkedel mahukaid tellimusi. Võib öelda, et riik ise lükkabki ehitusbuumi tagant.

Tõepoolest, Eestis on viimastel aastatel levinud puhas eksperimentaalehitus. See on eestlaste loomuses, et tahetakse eristuda, nii et ehitajad naljalt mitut ühesugust maja püsti ei pane. Majanduslikult pole selline suhtumine muidugi efektiivne. Suurte elamurajoonide rajamisega teeniks ärimehed oluliselt rohkem kui täna.

Kindlasti on risk, et milliseid töid täna valida. Edukad on need, kes oskavad õigeid pakkumisi teha. Ettevõtja peab endale aru andma, et kui tema aastane käive on keskmiselt 50 miljonit, siis pole mõistlik võtta ehitamiseks 200 miljonit maksvat projekti.

Aga kui küsite, kuhu ehitajad jäänud on, siis tasub sõita Tallinna lähiümbruses ringi ja vaadata, mis toimub just linna äärtes ja metsas. Mul on tunne, et ehitus on metsa kolinud. Elamuarendus väärtuslikel põldudel on metsik. Ja metsast tulevad ka ümbrikupalgad, sest suured ja pidevalt avalikkuse huviorbiidis olevad tegijad ei julge sellisele asjale mõeldagi.

Jätkuv trend on kortermajade ehitamine, inimestel on endiselt tohtu huvi korterite vastu. Kindlasti peaks suurenema büroo- ja korterpindade ehitamine, sest näiteks A-taseme elupindade vakants on Tallinnas täna nullilähedane. Kõik ettevõtted nõuavad samuti pinda, kus tegutseda.

Täna on tõesti kõigil ehitajatel probleeme kvaliteediga. Parimad ehitajad on kas piiri taga või metsas. Ehituses on tegemist tsüklilise tegevusega, mis tähendab, et uuel põlvkonnal pole kogemust. Kui 1990ndate aastate alguses said Eesti ehitajad kogemusi Venemaal, siis tänane uus generatsioon omandab samuti praegu kogemusi piiri taga. Peab ainult lootma, et nad tulevad oma kogemustega Eestisse tagasi.

Riigihangete loogikas on viga. Võidab tavaliselt see, kes teeb suurema vea. Pole loogiline, et kui pakutakse sama asja, siis pakkumiste hind erineb 150-200 miljonit. Hanked ongi üles ehitatud niimoodi, et otsitakse seda, kes teeb suurima vea ja alles pärast hanke võitmist hakkab mõtlema, kuidas sellest välja tulla.

Kogemus rahvusvahelises firmas pole mul pikk, õpin alles. Kohalikku turgu tunneb kindlasti paremini kohalik omanik, võetakse suuremaid riske. Meie moodustame oma YITiga kogu kontsernist ainult kaks protsenti. Otsustusvõimalused on meil päris suured, kontroll on suurem ainult numbrite poolel.