Kas kuninganna võib eksida?

Inglased teavad, kuidas teha filmi kuningakojast, tõestab tänasest Sõpruses jooksev film "Kuninganna".

Stephen Frearsi mullu valminud linateos on juba leidnud tunnustust Veneetsia filmifestivalil ning pälvinud Kuldsed Gloobused parima näitlejanna (Helen Mirren) ja parima stsenaariumi (Peter Morgan) eest.

Sündmused filmis kulgevad vahetult pärast printsess Diana traagilist surma 1997. aastal Pariisis.

Selgub, et ametliku lahutusega ei ole rahva poolt armastatud printsess kuninglikust perekonnast tegelikult veel lahkunud. Väljamõeldud sündmused ning intriigid rulluvad lahti ajalooliste inimeste ja kuupäevade vahel. See kõik oleks võinud nii olla. Võib-olla oligi.

Kui Diana ja Dodi surm kinnitust leiab, nimetab Tony Blair samal päeval avalikus esinemises Dianat rahva printsessiks. Järgnevatel päevadel katab Diana residentsi ümbruse Kensingtonis leinajate saadetud lillede meri. Samal ajal kogub tuure rahulolematus kuningliku perekonna vaikimisega sel kurval hetkel. Kriis süveneb, kuni kuningakoda alles viis päeva pärast õnnetust midagi ütleb.

Film räägib inimestest ja teeb seda inimlikult, kuid samas ilma valehäbita. Näitlejad toovad sõnumi ka vaatajateni inimlikult.

Paikade näitamisel minnakse lõpuni välja, ka kuninganna magamistuppa, kuid seda tehakse väärikalt. Kuninganna Elizabeth kadestab inimesi, kes võivad käia parlamenti valimas. Kas ta seda ka tegelikult kunagi kadestanud on ei tea, aga igal juhul mõjub väga usutavalt. Oleme kõik ju vaid inimesed.

Teine väga tavaline inimene filmis on Tony Blair. Need tavalised inimesed arutlevadki vana hea Inglismaa tavade ja võimalike uuenduste üle tänapäevases maailmas.

Tavalisele parlamentaarse riigi alamale, minule näiteks, on kuningliku perekonna fenomen tihti hoomamatu. Olen vestelnud ka paljude inglastega ning neilegi ei ole kõik alati lõpuni selge. Rahvas valib, aga see on kuninganna valitsus. On demokraatia, aga valitsejaks sünnitakse. Paljud asjad lihtsalt on nagu on. Selles filmis näebki, kuidas on. Ausalt ja koos huumoriga.