Hummeriga pruutpaari vedamas

Selle pulmasõidu, kus mina autojuhiks käisin, saime lahendatud tegelikult üsna lihtsalt, aga samas väga eriliselt. Abiellusid kõrge sõjaväelane Kaarel ja tema väljavalitu Piret. Ei tea, kas on kõrgetel riigiametnikel selle margi suhtes mingi eriline nõrkus või milles asi, kuid et ühe variandina pakuti Hummer H2, valis peig just selle auto. Tegelikult oli see hea variant, sest Premium Motorsi pakutud auto värviks oli desert sand, mis on praktiliselt identne sõjaväelaste paraadvormiga, milles peig ka abielulainetesse astus.

Autos oli ka kolm istmerida, mis sobis hästi meie operatsiooniks, sest pulmaisa soovis autos olla. Viimane pidi tagaistet väisama, kuna võtsin lisaks endale kaasa ka ühe pikemat ja soliidsemat sorti asjaliku sõbra.

Riietusime mõlemad musta ja muretsesime endale sidevahendid, mis oleks kõrvas koos rippuva mikrofoniga, nagu turvameestel muiste. Samuti sebisime kaenla alla käivad kabuurid ja sinna sisse relvad. Viimased ei olnud loomulikult ehtsad, vaid pärisrelvadele üsna sarnased koopiad. Lisaks panime mõlemad ette peegelklaasidega Johnny Knoxville'i stiilis prillid, et karmimad välja näha.

Pulm ise toimus Pärnu maakonnas. Just nimelt maakonnas, sest lõpuks oli tiirutamist nii palju, et muudmoodi seda lihtsalt nimetada ei oska. Kõigepealt külastasime pruutpaari kodu, kust võtsime peale peiu. Sealt edasi läksime auto jaoks tähtsaimasse kohta ehk floristi juurde, kes autot pidi kaunistama. Too oli peiu käest küsinud, mis autoga tegu on. Tal olevat ainult marki ja mudelit vaja, siis ta oma kataloogist vaatab, kuidas seda teha. Marki kuuldes oli aga suhteliselt kiirelt selgunud, et sellist autot ikkagi kataloogis pole. Nii olevatki florist mööda Pärnut käinud ja Hummerit otsinud. Lõpuks oli ta selle ka leidnud ja salaja auto peal magnetiga katsetanud, milline osa on plekist ja milline mitte. Kaunistused sobisid auto värviga ideaalselt. Nii sain ka teada, mismoodi pulmaauto kaunistused auto peal alati perfektselt püsivad.

Minu ja sõbra pettumuseks ei pannud florist autole ühtegi valget linti. Pärimise peale vastati meile, et linte ei tulegi, sest need pidavat kogu kompositsiooni ära rikkuma. Me üritasime natuke vaielda, kuid sellest polnud abi. Florist sosistas peiule, et ära lase neil valget linti panna. See tegi meie missiooni veelgi tähtsamaks.

Järgmine käik oli Pärnus suuremat sorti ehituspoodi - Hummerile valget linti ostma. Auto parkisime nagu sellele päevale ja autole kohane ehk ülbelt treppi. Sõber turvamees lidus kabuuri välkudes linti ostma, samal ajal kogunes auto ümber pidevalt publikut, kes kunstiteost "Hummer lilledes" imetlesid. Igatahes vedasime me katuselt iluvõreni kaks valget laia linti.

Järgnes registreerimine. Loomulikult väisas üks käsi pidevalt signaalinuppu ja rahvas teeäärtes muudkui lehvitas. Väike peatus Pärnu servas, kus kogusime autoderivi jälle kokku ja panime edasi Ikla piiripunkti suunas. Seal tiirutasime väheke ringi ja üritasime leida rekkajuhti, kes pahanduste koti kaugele välismaale viiks.

Ainukese platsil seisnud veoki ust sai ka pidevalt prõmmitud, kuid juht ennast näole ei andnud. Kaugele me siiski sõita ei saanud, sest meid pidasid kinni piirivalvurid.

Õnneks ei toimunud mingit haarangut, vaid piirivalvurid lõid pruutpaari meheks ja naiseks. Sealt edasi põrutasime Lepanina motelli, kus toimus pruudi nime uputamine. Vahepeal selgus ka, et oma ametit juba enam kui sajas pulmas pidanud pulmaisa nägi Hummerit pulmaautona siiski esimest korda.