Kasutatud auto röövis aega ja raha

Kuigi algul oli uhke tunne omada kiiret sportautot, otsustas Karolina siiski pärast katsumusi töökojas osta edaspidi vaid uusi autosid. Nüüd sõidabki ta helesinise Honda Civicuga.

Karolinale on alati autod meeldinud. Ta sõitis juba 16aastaselt ema valge Toyotaga. Neli ülikooliaastat sõitis ta kasutatud Mazdaga, mis pidas küll hästi vastu, kuid hakkas siiski mingil hetkel ära tüütama ja ta tahtis endale midagi ägedamat. Sõber oli hiljuti ostnud endale Volkswagen Corrado sportauto ja Karolina ihkas endale samasugust.

Corradosid aga enam ei toodetud ja neid liikus Eestis vähe. Kui lõpuks õnnestus leida umbes kaheksa aasta vanune mudel, hakkas see Karolinale kohe meeldima.

Kahjuks selgus peagi, et auto oli juba üsna ära piinatud ja seda pidi parandama hakkama. Kuna aga mudel oli Eestis haruldane ja kasutatud juppe polnud saada, tuli Karolinal kalli raha eest osta uusi varuosasid. "Kui auto ostsin umbes 60 000 krooniga, siis aastaga olin küll umbes 20 000 remondiks kulutanud."

Kui ta autoga järjekordselt töökotta läks, ütlesid mehed talle: "Kuule tüdruk, müü parem see auto maha." Ta hakkas mõtlema, et kui juba töökojas nõnda öeldakse, on asi ikka tõesti tõsine.

Karolinal oli siiski natuke kahju, sest muidu talle auto välimus ja kiirus meeldisid. "Järele mõeldes olin tollal üsna hulljulge ja ohtlik sõitja. Nüüd olen sellest perioodist välja kasvanud ja sõidan rahulikult "pensionäri" kombel liiklusvoolus. Siiski hindan auto juures endiselt, et saaksin kiiresti valgusfoori tagant edasi ega jääks teistele jalgu."

Karolina pani müügikuulutuse internetti ja auto ostis üllatuseks ära esimene huvi tundnud noormees. Kuigi ta laskis selle töökohas üle vaadata, kus talle öeldi, et see on täiesti jama auto, ärgu mingil juhul ostku. Ka sõbrad naersid, et kui tüdruku koos autoga saab, siis muidugi on hea ost, aga muidu jätku asi katki.

Aga ju noormehele meeldis autot remontida ja ta oli nõus selle ka ilma Karolinata ära ostma. "Sain selle maha müüa vist veel 5000 krooni kallimalt, kui ostsin," meenutab Karolina tema jaoks üllatavalt head tehingut.

Siiski pidi ta uue ostmisega veidi ootama, sest läks paariks aastaks Londonisse ja tagasi tulles tahtis esmajärjekorras osta endale korteri ning raha mõlema jaoks nappis. Aga möödunud aastal oli aeg uue ostuks küps.

Esmalt mõtles Karolina enda jaoks valmis nõuded, mis uuel autol peavad kindlasti olema. "Tahtsin, et ta kiirendaks jõuliselt. Mulle on oluline, et maanteel oleks julge teistest mööda sõita ja linna vahel ei jääks koperdama. Samuti tahtsin 4ukselist mahukamat mudelit, sest "naistekad" mulle eriti ei istu. Mulle meeldib asju panna sisse tagauksest, mitte küünitada üle seljatoe."

Ka tahtis Karolina automaatkäigukasti. "Kuigi olin kogu aeg sõitnud manuaaliga, oli mu viimasel autol automaatne käiguvahetus ja siis sain aru, kui mugav see linnas on."

Karolina langetas valiku pärast pikki otsinguid lõpuks Honda Civicu, kuid mitte laiemalt tuntud "ufo"-mudeli, vaid selle mahukama suurema venna variandi kasuks. See näeb ühe kolleegi sõnul välja kui intelligentne auto ja Karolina on valikuga väga rahul. Teistel proovitud autodel oli ikka mingi puudus - kas ei läinud piisavalt kiiresti edasi või ei tundunud nii mugav.

"Ka olin enne mõelnud, et olen valmis maksma umbes 250 000 krooni. Kuid lõplik hind läks ikka 300 000 kanti, sest tahtsin, et autos oleks piisavalt lisavarustust," on ta aastase kogemuse põhjal valitud auto mugavusega väga rahul. Hätta pole uus Honda teda veel kordagi jätnud.