Naisteajakirjast muusade häälekandjaks

Merike töötas Avenüü juures kolm aastat. "Andsin sellele ajakirjale kogu oma hinge. Pereelu puudus ning suuremad lapsed iseseisvusid täielikult," kirjeldab ta olukorda. Mingil hetkel tundis ta, et on täiesti tühi ning teemad on end ammendanud. "Kajastasime aastas umbes 500 uue toote turuletulekut. Kaua jõuad neid kiita? Motivatsioon hakkas langema ning suure töömahu ja vastutuskoorma tõttu ei tahtnud lõpuks enam midagi ega kedagi," tunnistab ta.

Kui tähtajaliselt sõlmitud lepingu uuendamise aeg kätte hakkas jõudma, pani see Merikese mõtlema, kas ta soovib niimoodi tõesti jätkata. "Mõtlesin ja kaalusin mitu kuud. Tore kollektiiv ja kliendid - sellest oli raske lahti rebida," kirjeldab ta oma kahtlusi. Mure tööasjade pärast muutis aga pereelu pingeliseks ning siis ta lahkumisotsuse tegigi.

Merikesel ei olnud absoluutselt mingit plaani teha uut ajakirja. Enne Avenüüsse siirdumist töötas Merike hoopis ehitusettevõttes juhiabina. "Kuna olen lõpetanud TPI teenindussfääri juhtimise ja ökonoomika eriala, kaalusin hoopis teisi ameteid. Et saaks lõpetada töö kindlal kellaajal ning oleks aega ka perele," räägib ta oma tookordsetest plaanidest.

Siis aga kuulis Merike, et suur osa endise ajakirja töökaaslastest olid samuti lahkunud. "Kuna tegemist oli suurepäraste töötajatega, oli mul kahju, kui selline meeskond kaduma läheb," ütleb Merike. "Istusimegi siis maha ning arutasime ja analüüsisime uue ajakirja tegemise võimalusi - mis juba on turul ja mida mitte." Avenüüs analüüsiti pidevalt sihtgruppi - kes on lugejad ja mis neid veel huvitaks? Nii oli selgunud, et lugejad tunnevad puudust vaimsemaid ja sügavamaid teemasid käsitlevast väljaandest. "Kirjutame tõsistest kultuuriteemadest lihtsalt ja mõistetavalt, läbi huvitava lähenemisnurga," avab Merike ajakirja kontseptsiooni. "Tahame viia kultuuri tavalugejani, olla nende sillaks kunstiringkondadesse." Kontseptsiooni väljatöötamisel olid abiks ka antiikajaloo üheksa muusat*, tänu kellele tekkis ka ajakirja nimi.

Kuigi Merike tundis ennast ajakirjandusmaailma sattudes kohe nagu kala vees, oli ta kolme aasta järel sellest siiski väsinud. "Naistekaid on palju ja konkurents tihe, kogu aeg pidi täie pingega töötama," selgitab Merike. Tegemist oli suure elumuutusega, mis tähendas enda sidumist aastateks ühe kindla asjaga, suure vastutuse ja suurte summadega. "Raske oli öelda; jah, ma tahan, suudan ja oskan seda!" tunnistab naine.

Materiaalselt pani õla alla Merikese abikaasa. Naine tõdeb, et raha sisse toovate reklaamiandjate südant võita on tunduvalt raskem kui lugejate oma. Esialgu ta siiski ei muretse, sest seitse numbrit ilmunud ajakiri on ilmselgelt alles käivitamisfaasis. "Muusa on pigem elustiiliajakiri," arutleb Merike. "Kui inimestel on katus pea kohal ja kõht täis, hakkavad nad huvi tundma ka sügavamate asjade vastu. Kuni Eestis on teatrid, kinod, kunstisaalid ja raamatupoed ning neil külastajaid, läheb ka meil hästi!"

Koos Muusaga algas Merikesele igas mõttes uus elu. Uue firma registreerimise päeval sai ta rõõmusõnumi, et ootab kolmandat last. Kolmekuune Hugo William ongi praegu Merikese prioriteet. Ajakirjaga tegeleb ta beebist üle jääval ajal.

Kuna Merike on Muusa meeskonnast ainuke, kes numbreid armastab, on tema kanda kogu majandamise pool, samuti osa reklaamiklientidega suhtlemisest. Aga tänu usaldusväärsele meeskonnale ei ole Merikesel vaja osaleda ajakirja igapäevatöös.

Omaniku ja palgatöötaja staatusi võrdleb Merike oma ja üürikorteris elamisega: "Kas võtad laenu ja ostad oma korteri või üürid, maksad ühtemoodi raha, aga endale ei saa midagi. Samamoodi tööga: Avenüüs tehtud töö tulemused jäid kõik sinna. Muusas jääb kõik endale ja see annab pingutustele pikemas perspektiivis sügavama mõtte." D

Autor: Ave Paavo