Investor kardab ebakindlust

ÜRO eriraportööri Jean Ziegleri avalduses kehtestada biokütuste kasutamisele viieks aastaks moratoorium on raske mõista, sest see räägib vastu ELi ja maailma senisele üldisele poliitikale. Nii olulistes küsimustes pole võimalik iga päev meelt muuta ja hakata vastassuunas liikuma. On ju teada fakt, et fossiilse kütuse varud on otsakorral ning sellele on vaja alternatiive leida.

Avalduses on eeskätt mainitud maisil, suhkrurool ja teraviljal põhinevat biokütust ehk bioetanooli, mis on kõige kiiremini arenenud USAs ja Lõuna-Ameerikas. Samas puudutab see avaldus ka biodiislitööstust (esirinnas Euroopa Liit), sest selle peamiseks tooraineks on praegu taimsed õlid - rapsi-, palmi- ja sojaõli.

Tööstusharu on arenenud väga võimsaks kogu maailmas, seda eeskätt tänu erasektori suurtele investeeringutele ja tugevale poliitilisele toetusele aastakümnete jooksul. Ei tohi unustada, et eesmärk on olnud eelkõige vähendada maailma sõltuvust fossiilsetest kütustest, piirata kasvuhoonegaaside tootmist ja luua põllumajandussektorile uus väljund.

On naiivne arvata, et tänaste tehnoloogiate baasil biokütuste tootmise keelamine tooks viie aasta pärast uued ja paremad tehnoloogiad. Sellised poliitilised avaldused ja otsused tähendavad seda, et ei tule ka uusi tehnoloogiad, sest keegi ei julge sellesse investeerida (suure osa tehnoloogiainvesteeringutest teeb erasektor), kuna viie aasta pärast võidakse võtta vastu otsus, et ka biojäätmeist biokütuste tootmine on kuritegu.

Ülemaailmse energiapuudujäägi tingimustes kasutatakse tulevikus biokütuseks ära iga asi, mis energiat sisaldab. Üldine eesmärk maailmas on jõuda biokütuste kuni 20% osakaaluni. Selle saavutamiseks on vaja nii suurendada oluliselt tänastel tehnoloogiatel põhinevaid biokütuste tootmismahte kui ka luua uutel tehnoloogiatel põhinev tööstus.

Uued tehnoloogiad on oluliselt kallimad kui tänased. Need ei teki iseenesest, nende väljaarendamine võtab aastaid ning on seotud tohutute investeeringutega. Biomassist kütuse tootmiseks on vaja palju kordi suuremas mahus tooret kui tänaste tehnoloogiate puhul. See tähendab, et toiduaineid tootmata ei teki ka piisavalt biojäätmeid, millest toota uue põlvkonna biokütuseid.

Biokütuste tootmise keelustamine ei ole lahendus, sest see ei aita põllumajandustoodete hindu stabiliseerida. Taimeõli on paratamatult energiakandja ning kui sellest ei lubata biodiislit toota, valatakse taimeõli niisama paaki ja sõidetakse ikka autoga.

Kui suur õnnetus põllumajandustoodete hinnatõus siis on, soovitan küsida kas või Eesti põllumeestelt. Meie andmeil on nad praegu üsna õnnelikud. Biokütuste tootmise kui tööstusharu ellu kutsumise üks aspekte oli põllumajandustootjatele uue võimaluse loomine. Seda eesmärki on biokütused väga hästi täitnud.

Vaesed inimesed elavad eelkõige suure põllumajanduspotentsiaaliga agraarmaades, biokütused on neile hea võimalus lisatulu teenida. ÜRO võiks paanika tekitamise asemel näha biokütustes hoopis võimalust vaeste maade majandusele. Peamiste kütusetarbijate (EL, USA jne) kohaliku biokütusetoorme potentsiaal ammendub kiiresti. Põllumajanduse ja biokütuste tootmise arendamine vaesemates riikides võimaldaks neil biokütuseid rikkamatesse riikidesse eksportida.

Autor: Aigar Ojaots