Kilimanjaro - liustikud pea otse ekvaatoril

Mozaiigi nime alla koondunud seltskond võttis ette tee Aafrika idarannikule Tansaaniasse, et ronida Kilimanjaro tippu, näha lõvi tema päriskodus ning pista varbad Sansibari rannas India ookeani.

Esmatutvus Tansaaniaga näitas, et inimesed tervitavad ka võõrast rõõmsalt jambo-hüüuga, tänava-äärses õmblustöökojas saab lasta endale kostüümi või viigipüksid õmmelda ning naised kannavad ridikülist suuremaid pakke pea peal.

Veel selgus, et ametliku asjaajamise kõige kindlam vahend on paks ruuduline kaustik, liiklus käib valepidi ja pea kõik autod on Toyotad. Ananassi saab Tansaanias kärust ise valida ja mangosid pakutakse osta ämber korraga.

2006. aasta lõpus tegid 37 eestlast korraga Kilimanjaro tippu jõudes mäerekordi. Nende muljete järgi pidi mäele ronimine olema vaev ja viletsus. Meil selgus, et tegelikult pole!

Tippu viivaid radu on erineva raskusega. Kui valida Marangu, pole vaja alpinistioskusi ega -varustust.

Igaüks tassib seljas ainult sel päeval vajaminevat, ülejäänud asjad viivad järgmisse laagrisse palgatud kandjad, kes liiguvad rajal paarikümnekiloste kandamitega väga nobedalt.

Kokk teeb söögi valmis, ise ei pea hakkama priimuse ja konservidega mässama. Enda kogemusest võin kinnitada, et ilma eelneva eritrennita läheb iga terve inimene üles ära.

Takistus võib tekkida ainult peas. Üle mõelda - kas ma saan ja kuidas ma ikka saan - ei maksa. Tõsi, kui mõni teadaolev või uus tervisehäda välja lööb, võib ronimine küll pooleli jääda.

Kui võtta kuulda kohalike sõbralikult öeldud suahiilikeelset polepole (tõlkes: rahulikult, võta vabalt) ja hakuna matata (pole probleemi), siis on ülesminemine puhas rõõm. Tegelikult saab kogu sealset elukorraldust ja suhtumist iseloomustada nende kahe väljendiga.

Jah, siit kogu-aeg-on-kiire-maailmast minnes ei tundunud selline uimerdamine alguses mõistlik. Aga mõne päevaga harjub ära ja see on tegelikult mõnus.

Head inglise keelt rääkinud giid pidas üles minnes botaanikaloengut ja suunas kõndijate pilgu eesminejate kandadelt ümbritsevale, näiteks haruldasele impatiens kilimanjari'le (puna-kollase õiega lill) või senecio kilimanjari'le (puu, mis ei viska kuivanud lehti maha, vaid hoiab neid ümber tüve, et viimane muutlikus ilmas ei külmetaks). Mõlemad kasvavad ainult selles piirkonnas.

Peale nende on tee ääres veel Pokude moodi rohututid, kanarbik, mis maastiku muutudes kahaneb puust põõsaks, ja samblikud, mis on ennast puudele habemeks kasvatanud.

Meid soosis ka ilm. Alt vaadates oli Kilimanjaro enamasti paksu halli pilve sees, hommikuti päiksetõusu ajal aga näitas oma lumist tippu.

Kuigi ilmaennustuse järgi on detsembris mäel sajune, saime ainult kahel korral vähem kui tunnikese lõunast vihma.

Tipuööl sadas lund, aga vihmakeep, veekindlad säärised ja kinnastele peale tõmmatud sokid hoidsid olemise kuivana.

5895 m kõrgusel Uhuru nime kandvas tipus tervitas saabujaid päike. Ülesjõudmist kinnitava sildi all sai istutud üle tunni ja imetletud kraatri äärelt avanevat vaadet. Ekvaatorile nii lähedal on jääliustikud!

Aafrika katuselt allatulek käib lihtsalt. Pärast kahetunnist slaalomit laavaliival, kui korraga paistab päike ja sajab lund, saabki juba Kibo hütis lumemärjad riided seljast võtta. Õhtuks tuleb veel madalamale tulla, ööbitakse 3700 m kõrgusel.

Järgmise päeva lõunaks olemegi tagasi rahvuspargi väravas, kust retke alustasime. Suveniiriputkas saab end premeerida särgiga, mille kõhule on kirjutatud "Ära tegin!", šampusega või võtta vastu pakkumine minna Soome sauna.

Kel pole tahtmist kõrgustesse ronida või kes soovib pärast mäge Tansaaniat teisest küljest näha, võib nädalakese safaril olla. Kilimanjarolt pole väga pikk maa sõita Arushasse, kust algab retk Ngorongoro kraatri juurde ja Serengeti rahvusparki.

Omapäi kedagi uudistama ei lasta, kaasa tulevad autojuht ja kokk, kohapeal ootab masaist giid. Viimasel on jalas vahvad mootorratta rehvist tehtud sandaalid, kuid ülejäänud riietus on rahvuslik - ruuduline kangas on sätitud ümber keha.

Relvastatud on giid oda ja pika pussiga. Tuleb välja, et kaitsma peab ennast ja külalisi pühvlite eest, kes mõnikord inimesi ründavad. Saatja lisab uhkelt, et oma odaga on ta tapnud ka lõvi.

Safari ei tähenda alati päevade kaupa autoaknast loomade vaatamist. Valida võib ka jalgsimatka looduspargis. Asjad saab autoga järgmisse laagripaika saata ja ise päevaga paarkümmend kilomeetrit kõndida.

Näiteks mööda eesliteed Suure Alanguni, kus on masaide külad - õigemini igal perel oma ümarate majade komplekt, naabrini ikka mitmed sajad meetrid. Ümbruses lehma-, kitse- ja lambakarjad. Turistid sinna tihti ei satu.

Empakai kraatri äärelt avaneb imeline vaade: keskel paistab järv roosade randadega. Binokliga vaadates on roosad hoopis flamingoparved.

Ngorongorosse tuleb siiski autoga sõita. See oli kunagi kõrge vulkaan, millest praegu järgi umbes 20 km läbimõõduga kaldeera - kraatri kokkuvarisemisel tekkinud negatiivne pinnavorm. 2286 m kõrgusest kraatriservast on alla roninud ja sinna elama jäänud suur hulk loomi.

Kui kaelkirjakud välja arvata, elavad seal kõik, keda loodad Aafrikas näha: pühvlid, gnuud, sebrad, elevandid, ninasarvikud, jõehobud, tüügassead, šaakalid, hüäänid ja lõvid.

Loomade kuningas on laisavõitu, kui tal nälga pole. Uudistavad inimesed tema tähelepanu ei köida, selle asemel keerab ta end lõunauinakuks auto varju külili.

Edasi läheb sõit Serengeti rahvusparki. Oma pindalalt on Serengeti ja Ngorongoro kokku pool Eestit. Serengetis on igasugune inimtegevus (loe: karjakasvatus) keelatud, aga Ngorongoros mingil määral masaidele lubatud.

Olduvai muuseumis eksponeeritakse inimese eellase (homo habilis) kohta käivaid materjale.

Tänu eri aegade vulkaanilise tuha setetele on taastatud selle olendi 2,5 miljonit aastat vanad jäljed. Olduvai kuristikku peetakse ka inimkonna hälliks.

Sansibar on mõnus saar mandrist kaks tundi eemal.

Saabudes satub külaline sadama väravast linnamüüri äärde. Kitsukestel tänavatel mahub enamasti liikuma jalgsi või kahel rattal.

Tänava ääres hakkavad silma pisikesed poed, kust ilma kauplemata ära tulla ei saa, uhkete nikerdustega uksed, millel elevantide kaitseks metallist ogad küljes, ja mööda mere äärt minnes kalaturg.

Linna pärisosa moodustab ka lugematu hulk rääbaka välimusega kasse. Igalt poolt kostub muusikat.

Nädal enne jõule on Sansibari idarannikul rahulik. Kivilinnast Bwejuusse on tunnike sõitu ja juba saabki palmilehtedest katusega bangalos asjad lahti pakkida. Kõik, mida ideaalseks rannapuhkuseks vaja - türkiissinine merevesi, valge liiv ja võrkkiik -, on olemas.

Piisab vaid bangalo omanikult küsida, ümbruskonnas liikumise kohta uurida, kui järgmisel hommikul on tema sõbrad rolleritega kohal ja laenavad need päevaks meile.

Ja kui ratas võõras kohas sõidu pealt ära laguneb, tuleb kohalik alati appi remontima.

Autor: Anne Zimbrot