Doktor Merko ja mister Hyde'i lugu

Merko jaotab ennast kaheks, tõstes ühte harusse eraldi kogu maadevahetustegevuse ja 300 miljonit krooni trahviraha. Mis teha, kui ülikond on kastmeplekiline - Merko enda tellimusel valminud Skandinaviska Enskilda Bankeni analüüs kinnitab, et ligi pool aktsia langusest on maadevahetuse mõju. Läti rahvusraamatukogu konkursilegi ei lasta Merkot praegu just mummulise maine pärast.

Ent kas pooldumisest ehitusfirmale ka soovitud tulu tõuseb, on omaette küsimus. Äripäev suhtub sellesse huvitavasse mõttesse reserveeritult.

Vähemalt alguses peavad jääma börsile nii Merko kui ka ta kuri kaksikvend, seda eeldavad börsireeglid. Hiljem oleks muidugi ilus oleks teha maadevahetusfirma investoritele ülevõtupakkumine. Igatahes võib loota, et ligikaudu kuu pärast tekib Tallinna börsile Toomas Annuse juhitav lõbus ettevõte, milles on sadade kaupa toimikuid, pea kolmandik miljardit krooni ja ei mingit majandustegevust. Ainult koristaja käib aeg-ajalt riiulite vahel tolmu pühkimas.

Edasi on igaühe enda arvata ja ennustada, kas aasta pärast on uues firmas järel alla 50 miljoni krooni või 300 miljonit pluss intressid. Riskisõpradest investorite otsinguil konkureerib see börsimänguautomaat sisuliselt Armin Karu äriga. Närvikõdi otsijad ostavad ilmselt aktsiaid kohe juurde, hea õnne korral võib ju oodata aasta pärast korralikku hinnatõusu. Halva õnnega... Aga kes ikka halvast õnnest rääkida armastaks.

Eks muidugi võib ka maadevahetuse alal jätkata. Vastse õiguskantsleri Indrek Tederi veebiinterjuust Äripäevale võis lugeda, et kuni kedagi pole süüdi mõistetud, ei ole ka korruptsiooni. Järelikult on kõik korras ja muretseda pole tarvis. Ja kui lätlased kaua nurisevad, vahetame kättemaksuks rahvusraamatukogud ära. Purssigu siis eestikeelseid raamatuid lugeda ja nutku kibedaid kahetsuspisaraid. Meil on kõik juriidiliselt korrektne.

Asja tõsisemalt võttes on seis muidugi kurb. Kui Eesti ühe olulisema ehitusettevõtte mainet ei päästa enam isegi keemiline puhastus ning meeleheitel firma üritab oma mainet endast füüsiliselt eraldada, ei tähenda see ka Eesti jaoks head. Tõsi, on hea, kui niisugused tehingud välja tulevad ja kohtus hinnangu leiavad, mitte ei jää igavesti ajakirjanduslike kahtluste ja kuulujuttude valda. Ent veel parem oleks ilma läbi ajada.

Laias laastus ja idealiseeritult võttes on praktilises ärieetikas kaks võimalikku lähenemist: kas püüda käia alati sirge seljaga keset teed, et firma ükski juht ega pressiesindaja ei peaks iial ajakirjanike eest pilku peitma, või kasutada ära vahel avanevaid võimalusi seaduse hämaratel äärealadel. Jah, teine tee tundub tihtipeale tulusam. Kuid kauaks?

Autor: ÄP