Eesti eramu, ikka ja alati moodne

Äsja möödunud kinnisvara- ja ehituspalavik võimaldas paljudel korteriomanikel hakata majavaldajateks ning tõi kaasa uute asumite tekke. Buumiaegne tempokas eramuehitus oli küll kvantitatiivselt viljakas, ent ei jätnud kuigivõrd mahti pärida kvaliteedi ja esteetiliste väärtuste järele. Nüüd neid arenduspiirkondadesse, aga ka mujale ehitatud eramaju vaadates tekib küsimus: kas need siis ongi Eesti majad? Kas Eesti eramust rääkides saab üldse välja tuua mõne eriomase stiili, nüansi või rahvuslikkusele viitava detailide kogumi? Äripäev esitas need küsimused arhitektuuriajaloolasele Triin Ojarile.

Ajaloolises kontekstis saab Eestile ainuomaseks pidada vaid rehielamut. Kohalikust traditsioonist lähtuv hoonetüüp on ka nn Tallinna maja, mis tekkis 1920.-30. aastatel, mil maarahvas massiliselt linna kolis, selgitab Triin Ojari.

"Kui me linna tulime, polnud ju midagi kaasa võtta. Rehetare linna uute elustandarditega ei sobinud ja moodsad majad võeti avasüli vastu."

Suurem jagu arhitekte rakendas oma loomingus vähemalt osaliselt funktsionalismi. Eelkõige väljendus see villaarhitektuuris, kus levis valge lameda katusega mõne ümara hooneosaga kastmaja.

Maja on seotud kohaliku kliima ja püstituspaigaga. On mõistetav, et eestlased soovivad oma koju suuri aknaid, et saada eluruumi võimalikult palju valgust. Tänapäeval räägitakse energiasäästlikkusest ja passiivmajadest ning see toob kaasa arhitektuurseid muudatusi. Tehnoloogia areng mõjutab ka eramuehitust.

"Sellist ühtset, universaalset ja üldist asja nagu Eesti maja meie kultuuriruumis ei ole," väidab Triin Ojari. "Ning ka regionaalsest, rahvuslikust ja spetsiifilisest arhitektuurist Eestis ei julgeks ma rääkida."

Ojari sõnutsi on Eesti eripäraks 15 aastat kiiret arengut, avatus nii majanduse, kultuuri kui ka arhitektuuri seisukohast ja maailmas toimuvaga kursisolek.

"Seetõttu on ka meie nüüdisaegsed majad väga eriilmelised, kohalikust traditsioonist lähtumist on vähe. Rahvuslikkus ja oma kultuuri rõhutamine ei ole moes. Rahvusvahelisus ja teatud vormilistest, esteetilistest, tehnoloogilistest standarditest lähtumine on arhitektuuris valdavam kui kohaliku traditsiooni tõlgendamine," tutvustab ta suundi.

Lääne-Euroopas ja Ameerikas moodustavad tüüpmajad eramuturust 80-90%. Arhitektimaju on seal väga vähe ja nende ehitamist saavad endale lubada vaid väga rikkad inimesed. Muu maailmaga võrreldes tellitakse Eestis arhitektimaju väga palju, sest nii maa kui ka arhitekti teenuse hind on taskukohased.

Oluliseks teguriks on Ojari sõnul ka tellijate avatus ja eelarvamustest vaba hoiak. "Pealegi pole tüüpmaja turg Eestis nii hea ja rikkalik, et inimesed selle valiksid." Kui läänes müüakse üldjuhul terviklikku elukeskkonda, siis Eesti väljaarenemata elamuehituspoliitika ja mõneti juhuslik elamurajoonide tekkimine annavad arhitektuurilisele mitmekesisusele rohelise tee.

Poola kataloogimaja ja kalli unikaalarhitektuuri vahel on võimalusi päris palju. Eestis paraku kasutavad vaid vähesed arendajad arhitektide loodud tüüpmaju. Heaks näiteks peab ta Aaviku elurajooni Kakumäel, kuhu ehitatud Emil Urbeli ja Indrek Ermi projekteeritud tüüpmaju peetakse moodsa arhitektuuri kodustamise õnnestunud näiteks.

"Ei saa öelda, et majanduslangus arhitektuurile hea on, aga see paneb arendajaid mõtlema ruumilisele kvaliteedile. Nüüd on ju ilmne, et kõige hullemas olukorras on põllupealsed arendused," räägib Triin Ojari.

Eestlane on alati rajanud kodumaja pikaks ajaks, vastupidi ameeriklasele, kes kolib iga viie aasta tagant. Nüüd on lood meilgi muutumas.

"Tarbijamentaliteet ilmneb üha enam ka elamute ja korterite soetamisel. Elamute puhul on küll ostuargumentideks elukeskkond, arhitektuur ja kvaliteet, korterid ent on muutunud tarbekaubaks," räägib Ojari.

"Buumi ajal eriti ei valitud, millist kodu endale soetada, aga nüüd võib täheldada, et nii nagu moetööstuse toodangu tarbijad järgivad kaubamärke ja ostavad asju logo pärast, on elupaiga valikul kriteeriumiks see, mis on popp. Näiteks on moekas elada Fahle majas või Rotermannis."

Pole olemas sellist asja nagu Eesti maja. Kui rääkida mingitest erisustest, siis näiteks Venemaaga võrreldes on selleks täiesti erinev suurus. Eesti arhitektuur on ikkagi seotud pigem Skandinaaviaga, ka Hollandist on Eesti eeskuju võtnud. Läti näiteks vaatab Saksamaa poole, sealses puitarhitektuuris on hoopis rohkem rahvusromantikat. Ja kas tänapäeval üldse ongi õige rääkida rahvuslikust arhitektuurist, kui kõik on internatsionaalne ning juurde lisatakse vaid mingi kohalik nüanss.

Autor: Tea Taruste