Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes ei ole koolitaja?
Ikka ja jälle kerkib koolitustest rääkides üles küsimus, kes sobib koolitajaks ja kes mitte. Kas igaüks, kes suudab emotsionaalselt kõneldes su mõtted igapäevarutiinist välja viia, süstides sinusse veidi unistuslikku tunnet, et juba homsest oled sa parem inimene kui täna, sobib koolitajaks?
Kahtlus kipub hinge ka koolitajate puhul, kes annavad kursusi kolmekümnel erineval teemal. Paratamatult tekib küsimus, kuidas suudab inimene nii palju erinevaid valdkondi süvitsi tunda, et kompetentselt teadmisi ka teistele edasi anda.
Mis annab koolitajale õpetamiseks pädevuse - kas haridus, kogemus või uudishimu uut teada saada ja seda ka teistele edasi anda? Kas parem on emotsioonideta teadmistest tuubil täis praktik või kaashaarav, aga fakte süvitsi mitte valdav emotsionaalne ilukõneleja?
Tahtmatult tekib aga paralleel, et me ei taha tõenäoliselt keegi, et meid lõikaks kirurg, kes ei ole varem skalpelli käes hoidnud, küll aga oskab kaasakiskuvalt kirurgiast rääkida ning on lugenud arstiteadusest kuhila raamatuid.
Miks aga nõustume nii kergekäeliselt osalema koolitustel, mille koolitaja pole antud teemal ei haridust omandanud, töötanud ega praktiseerinud, vaid sellest pelgalt lugenud?