Kaubandustõkked ei aita

Kaitsta Euroopa majandust rahvusvahelise kaubanduse ebaõiglase praktika eest on kaua olnud Euroopa Liidu välispoliitika võtmeelement.

See on justkui osa poliitikute ja äriliidrite sünnipärane instinkt, et kui konkurentsi peetakse ebaõiglaseks, peab Euroopa Komisjon kehtestama uusi kaubandustõkkeid. Ent mille vastu eurooplased end õieti kaitsevad, mis on "ebaõiglane" kaubanduspraktika?

Kui puuduvad konkurentsi rahvusvahelised regulatsioonid hoidmaks ära kiskjalikku hinnakujundust ja teisi konkurentsi pärssivaid üritusi, on kaubandustõkked second best meede. Seni kõige laiemalt kasutatav meede on antidumpingu tollid, mis on seatud piiranguna mittekonkureerival viisil käituvatele kompaniidele. Ent tollitariife tõstes hinnad samuti tõusevad, mis tihti tähendab, et ühiskonna kui terviku heaolu kahaneb. Kaubandustõkkeid ootavad firmad on seda fakti kaua ignoreerinud. Mis on siiski uus - need firmad ise ei pruugi neist kaubandustõketest võita.

Sõna "kaitse" tekitab kujutluse rahvusriigist, mis on kaubanduslikult ühendatud ülejäänud maailmaga ainult traditsioonilise kaubanduse kaudu. Sellise riigi jaoks oleks kogu import tõelised väliskaubad ja kaubandustõkked oleksid järelikult suunatud ainult välisriikide huvide vastu.

Aga see pole praeguses globaliseerunud maailmas tõsi. Kuigi meil on alles traditsiooniline kaubandus, on juurde tulnud välismaised otseinvesteeringud, offshore'id ja teenuste sisseost (outsourcing).

On olemas globaalsed tootmisliinid, kus toode arendatakse ühes riigis, detailid valmistatakse teises ja kokku pannakse kolmandas. Kui su mobiiltelefon on kokku pandud Indias, aga välja arendatud Soomes, kumma riigi toode ta siis on?

Autor: Henrik Isakson