Sireli talu - pühendunud uttedele ja kudumistööle

Annely Allik 21. mai 2008, 00:00

Tartu kesklinnas, üsna botaanikaaia taga, asub ühel rohelusse mattunud krundil vana maja, mis näeb välja kui mälestus lapsepõlve-aegsetest Kalle Blomkvisti juttudest. Kuigi üüripinnal, sobivad selles majas iga päev tegutsevad inimesed sinna imehästi.

Nils-Naatan Kaivo ja tema viimaseid päevi lapseootel kaasa Tuuli Ermel askeldavad ruumis, mis on täis mõnusaid lambavillast ja nahast tooteid ja poolikuid töid. Nende toodang põhineb suures osas käsitööl, seega näeb ka Sireli talu töökoda välja kui üks suur värkstuba.

"Eks see perekonnaviga ole, mis niimoodi külge jäänud," naerab Nils-Naatan.

Sireli talu asub Harjumaal, endise Habaja mõisa maadel, Harmi külas. Põhiliselt tegevusalaks lammaste tõuaretus ja lambakasvatus, aga ka aiandus.

Põlispõllumeestest on aga asi üsna kaugel. 1970ndail suunati Harmi külakooli õpetajaks Nilsi ema Lenne. Nii juhtuski, et geograafist ja merebioloogist said maainimesed.

"Esimene lammas saadi 1980ndate lõpul hoopistükkis kingiks," muigab Nils. Ja kuigi ema peab koolmeistri ametit veel tänini, on isast ometi saanud tulihingeline põllumees.

"Me ei olegi päris lambakasvatajad," on Tiit Kaivo tagasihoidlik. "Teine põlvkond - minu lapsed - on selles mõttes rohkem koolitatud ja kogenumad. Mõlemad pojad on käinud erinevatel aegadel ka Norras ja Saksamaal taludes - tööl ja õppimas."

Ennast nimetab Tiit pigem iseõppijaks, kes on lambapidamise juurde jäänud peamiselt seetõttu, et lammas on laisa inimese loom, kellega palju vaeva ei ole.

Tegelikkuses on aga Tiit Kaivost saanud nüüdseks üks Eestimaa hinnatumaid tõuaretajaid lambakasvatuses. Viimased viis aastat on Sireli talu karjast valitud Eesti kauneim tumedapealine utt ning peremees ise tunnistatud parimaks tõuaretajaks. Eesti tumedapealise tõu kasvatajad saavad 3/4 oma karjast Sireli talust.

"Muidu on aga lambakasvatus ja selle toodangu realiseerimine kaks väga erinevat asja. See mure oli meil ja on ka teistel lambakasvatajatel, et kõigega korraga tegeleda ei jõua," ütleb ta. "Et väärt villatoodangut realiseerida, proovisime ise alguses laatadel müüa, kuid see käis meil üle jõu. Mul on tõesti hea meel, et lapsed sellega tegelema hakkasid ja hästi toime tulevad."

Nils on leidnud endale niši villa- ja nahatoodanguga, mida jõukam rahvas endale külje alla ostab.

Peremees kiidab miniat, kes kõigega hästi toime tuleb ja teisi lapsi, kes löövad kõik vajadusel käed külge. Tegemist on ju perefirmaga.

Tuuli Ermel ja Nils-Naatan kohtusid ülikoolis õppimise ajal esmakordselt Kaarsillal. Maaperest pärit Tuuli vanemad pidasid lehmi ja sigu.

"Kui Nilsiga kohtusime, sain aru, et on olemas loomi, kelle pidamine on oluliselt lihtsam. Nüüdseks tean, et lehmapidajat minust ei saa," muigab Tuuli.

Nüüd on neil kolm ilusate nimedega poega - Juhan-Villem (7), Karl-Mihkel (6) ja Jaan-Iisok (3), kellele peagi lisa on oodata. "Lastel on piisavalt võimalust maal lammaste vahel joosta ning töökoda on lausa magnet nende jaoks," ütleb Tuuli. "Maal on nad väga agaralt abis - riisumised, puuladumised, onniehitus traktorisõit jm."

"Suvel tahame ka ise päriselt maale minna. Selleks on Järvseljal talukoht juba mõned aastad tagasi välja vaadatud," räägib Nils. "Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saame oma töökoja Mooste mõisa kolida, seal on juba praegu linakojad ja külalistemajad, mida vald usinalt arendab."

Iseõppimise osas on aga Nils isaga päri, meenutades, kuidas esimese lamba pügamine oli üks paras happening - vanaema juhendusel, koos perega ning aega kulus selleks tubli pool päeva.

"Nüüd on noorem vend Aadam sellel alal professionaal, kes umbes viie minutiga lambale uue soengu teeb," kinnitab ta. Võrdluseks olgu öeldud, et tõelises profid pöavad tööpäeva jooksul 350 lammast, mis teeb lamba kohta üks-kaks minutit).

Eestis on juba üsna tavapärane, et paar professionaalset pügajat Uus Meremaalt käivad siin ja teevad suurematel karjadel paari päevaga kogu töö ära. Nils leiab, et see on oluline pluss Eesti lambakasvatajatele, sest pügamisest sõltub villa kvaliteet.

Põhilise hädana nimetab Nils Kaivo tooraine väga halba kvaliteeti.

"Aastas tarvitame umbes neli tonni puhast villa, ka lambanahku ostame suures osas kokku," jutustab ta. "Lihtne oleks seda kas või Saksamaalt kokku osta, kuid me pole seda teed läinud, kasutame ikka põhiliselt Eesti toorainet."

Tehnoloogia on selline, et kõigepealt vill pestakse - see on kõige keerulisem asi Eestis, kuna seda tuleb teha mitmeid kordi, suure veega ja käsitsi.

"Eestis pole ühtki korralikku villapesemise liini, ka meie ei tee seda ise. Näiteks Kopra karjamõisas on selle ameti peal kolm tädi," selgitab Nils. "Lambanahkade kokkuost on raske ja must töö, aga kuna võimalik kaotus on väga suur, siis tuleb sedagi ise teha. Aasta läbi õues peetud lambad on aga ilusad ja hea nahaga."

Oma toodangut realiseeritakse ennekõike Eestis kõiksugu laatadel ja messidel, hooaeg kestab ühtlaselt maist detsembrini. Välismaiseid kruiisituriste näiteks kohtab palju Tallinna Vanalinna laadal, sealt on pärit ka hulk püsikontakte stiilis: "Minna ostis ja soovitas Sennale ka ja nüüd tulime jälle ostma".

Kaugemad tekid on läinud Austraaliasse ja Lõuna-Brasiiliasse, üks lambanahk ka Kuubale.

"Tallinnas jalutavad kõik laadalt lihtsalt läbi, peljates mingeid kõrgeid laadahindu vms. Tegelikkuses müüme igal pool ühe hinnaga."

Tänavu suve jooksul on lootus, et viimaks saab ka Tallinnas Vene tänaval asuvasse Sireli talu kauplusesse juba sisse põigata.

"Töö oma kaupluse avamiseks kestab juba kolmas aasta," jutustab Nils Kaivo. "Esialgu takerdus kõik bürokraatiasse. Alates möödunud aastast on see jäänud pigem meie endi aja- ja rahapuuduse taha. Nüüd aga oleme sellele juba üsna lähedal!"

Fotod: erakogu

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:46
Otsi:

Ava täpsem otsing