Vähem faktiteadmisi, rohkem hingeharidust!

"Kõik ägavad - nii lapsed kui ka õpetaja, ja et kõik ära õppida, ei jätku ka ööpäevast," räägib 30aastase õpetajastaažiga Irene Pukk, kes õpetab Kadrioru Saksa Gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust ning psühholoogiat.

Kõige kurja juureks peetakse õppekava, mille alusel loodud ainekavad on liiga mahukad ja nõudmised ebareaalsed. "Praegune kõiki ühepikkuseks nüsiv riiklik õppekava ja hullumiseni ülekoormatud ainekavad eeldavad sõnakuulelikku tuupimist ja seda, et ametnikul oleks lihtne kontrollida nii õpetajat kui ka õpilast," arvab Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas lubab, et praegu väljatöötamisel olevas riiklikult kinnitatud õppekavas vähendatakse nii aine- kui ka tunnimahtusid ning antakse koolidele ja õpilastele rohkem vabadust. "Õppekava peaks valmis saama järgmisel aastal. Sügisel plaanime õppekava esimest korda ka riigikokku arutlusele viia," kinnitab ta.

"Õnneliku näoga last eriti koolis ei näe. Igal pool on pinged. Koolis käiakse, sest nii lapsevanemad kui ka õpetaja korrutavad: kui sa koolis ei käi, ei saa sa head haridust. Ja siis ei saa head töökohta ega palju raha," ütleb Irene Pukk õppimise motivaatorite kohta. Ta jätkab: "Materiaalsus on võtnud üüratud mõõtmed, mistõttu hingele saab inimeselaps järjest vähem, aga see peaks olema primaarne."

Ka Aivar Haller ei näe koolielu just läbi roosade prillide: "Meie lapsed on suure pinge ja hirmu all toimuvast tuupimisest tülgastunud. Julgen öelda, et praegune haridussüsteem toodab massiliselt madala loomingulise potentsiaaliga õnnetuid inimesi! See peaks ärevaks tegema meie ettevõtjaid, sest kui midagi ei muutu, peame piisava loomingulise potentsiaaliga oskustöölisi ja juhte hakkama välismaalt sisse ostma. Seda saab vältida, kui suudame noortes hirmu asemel huvi tekitada. Selleks aga on vaja väärtuste tasandil eeldused luua."

Riiklik õppekava peaks andma haridusministri sõnul nii õpilasele kui ka õpetajale rohkem vabadust. Küsimusele, kas suurem vabadus toob kaasa ka kontrolli vähenemise, vastas Tõnis Lukas: "Järelevalve süsteem on iseseisvalt toimiv süsteem. Paindlikkuse suurendamine ei puuduta mõõdikute, riigi eksamisüsteemi ega inspektorite osa muutumist järelevalves. Küll aga peaks kooli vabaduse suurenedes suurenema isehindamise osa demokraatlikus koolijuhtimises."

Õpilaste teadmiste kontrollimise kõrval on kontrolli all ka õpetaja, kelle töö peab vastama kavadele ning kelle tegevusest suure osa moodustab järelevalve teostamiseks vajalike dokumentide vormistamine. "Õpetaja kvaliteedi määravad laste eksamihinded ja protsendid ning paraku on loovuse ja õpetaja eripära hindamine jäänud tagaplaanile," kurvastab kauaaegne emakeeleõpetaja Pukk. "Mul pole midagi kontrollide tegevuse vastu, kui seeläbi tagasisidet saaks. Aga keegi kontrollib minu tööd ning mina ise ei saagi teada, kuidas mu õpilane arenenud on."

"Vaja on uut tüüpi õpetajat. Ülikoolist peaks kooli tulema mitte kubjas-tunniandja vaid mentor-looja - õpetaja, kes tunnistab, et õpilane pole manipuleerimise objekt, vaid subjekt, kellega ühise loomingu kaudu kasvada ja areneda," on Aivar Haller kindel. "Esimese Eesti Vabariigi ajal oli haridustegelastele selge, et tsaariaegse õpetajaga uue vabariigi kodanikku ei kasvata. Loodi uued õpetajate seminarid ja palgati välismaalt väljapaistvad professorid. Tulemused olid suurepärased."

Noorte õpetajate kooli saamine on jätkuvalt koolielu suurim probleem. "Ja kui nad tulevad, on nad seal tegelikult sageli üksi. Kui vanemad kolleegid ei toeta, panevad suur töökoormus ja kuhjuvad probleemid õige pea lahkuma," teab Pukk. "Revolutsioonilist muudatust on vaja! Klassikoosseisud tuleb teha väiksemaks ja mingid pearahad ei peaks muutuma. Õpetajate palk võiks olla seotud ka õpetatavate arvu ja töömahuga."

"Jah, mind on nimetatud õpetajate ametiühingu liidriks, sest haridusest rääkides läheb jutt ikka õpetajate palkadele," ohkab minister Lukas. "Aga kui see asi ei parane, siis noori õpetajaid ülikoolist õpetajaks saada või üldse noori õpetajaks õppima saada on järjest raskem, ja sellest tulenevad kõik probleemid."

"Eelarvearuteludel räägitakse retooriliselt, et noh, õpilaste arv langeb ja langema peab ka õpetajate arv. Päris nii siiski ei saa! Koolides on praegu üle 2000 õpetaja puudu. Palju on pensioniealisi õpetajaid, keda igal sügisel palutakse veel aastakeseks jääda," teab Lukas.

Riigikoolide kõrval tegutsevaderinevaid metoodikaid kasutavad erakoolid. "Minister on avalikult öelnud, et alternatiivne pedagoogika on OK," meenutab Aivar Haller. "Paraku ei arva sama osa tema ametnikest, rääkimata Tallinna linnajuhtidest, kelle jaoks on erakoolide lapsevanemad lihtsalt kari lüpsilehmi." Lukas kinnitab, et õpilastesse tuleb suhtuda võrdselt. "Erakoolide toetamisel oleme uue rahastamismudeliga astunud sammu edasi. Nad saavad täismahus õpilase pearaha ja pole enam vahet, mis kooliga tegemist on. Alternatiivseks võime tulevikus nimetada iga kooli, sest paindlikkus suureneb. Iseasi on erinevad metoodikad. Vabahariduse metoodikad peaksid senisest enam kättesaadavamad olema."

Haller on muutuste vajadustest kõneldes kategooriline: "Hariduse reformimisest on juba aastaid räägitud ja puudritoosiga ümber surnu hiilitud. Muutus on vajalik paradigma tasandil. Minu talupojamõistus ütleb, et haridusprotsessi keskmeks on õpetaja ja õpilase personaalne areng! Mitte riikliku õppekava järgi teadmiste andmine. Üle on vaja vaadata kõik õpetaja ja õpilase arengu eeldused."

Haridus on selline sektor, kust ei tohiks midagi ära võtta. Koolitoidu puhul on lihtne öelda, et las riik maksab kinni, aga raha ei tule puu otsast. Perekonnad on erinevad ja mõned maksavad koolitoidu silma pilgutamata kinni.

Minu jaoks oli lapse koolipanekul tähtis kooli lähedus kodule. Põhikooli vanuses pole oluline oma lapsi eliitkoolidesse suruda. Vanemate jaoks on hoopis olulisem, et laps jõuaks turvaliselt kooli ja tagasi. Ka õpetab koolibussiga sõitmine iseseisvust.

Linnas on laps nagu mööbel, mida transporditakse. Ja kus ta seal linnas siis vahepeal oleks? Balti jaamas?

Väänas on mõisakool ja oma traditsioonid… Kui on näidendi lavastamine, osalevad selles kõik 40 õpilast. Mina lapsevanemana olen küll nõus sellele juurde maksma. Eks vallale on pearaha mõttes väikese kooli ülalpidamine muidugi kulukas.

Programmide tegemises usaldan spetsialiste. Alternatiivsete võimalustega olen kursis, aga eelistan konservatiivset koolisüsteemi. Ehkki andmekaitse vist ei luba, võiksid klassikaaslased üksteise hindeid teada. E-kool on äärmiselt vajalik ja selle aitasime hoolekoguga kiirelt ka oma koolis sisse viia.

Keskkooli päevil polnud mul probleeme sellega, et koolis oleks olnud liiga raske. Aga palju on õpetajaid, kes annavad lastele ette posu aastaarve, lasevad need pähe õppida ning siis kontrollivad. Enamasti olid tunnid huvitavad, kuid juhtus ka olema tunde, kus õpetaja luges raamatust maha.

Muidugi tekib koolis vahel stress, eriti veerandi lõpu poole, kuid seda ei tekita vaid kool. Oma osa on vanematel, kes käsivad lastel häid hindeid saada, panevad lapsed liiga paljudesse huviringidesse. Laps püüab olla kõiges parim, sest muidu on vanemad kodus kurjad.

Koolis on tavaline, et õpetajal tekivad oma lemmikud, õpilastel omad. Kuna klassis on enamasti ca 30 õpilast, siis kohe kindlasti pole õpetajal piisavalt aega kõigile. Koolis käimise juures oli alati kõige meeldivam seltskond.

Kui saaksin, saadaksin õpetajad välismaale koolitustele. Vanema generatsiooni õpetajad on sageli kinni oma meetodites ja pole kuigi uuendusmeelsed. Lisaks võiks õpilastel olla rohkem valikaineid, erinevaid töötubasid. Koolielule annaks palju juurde ka korras ja puhas koolimaja ning kõigile jätkuvad töövahendid.

Autor: Tea Taruste