Ain Alvela • 1. oktoober 2008 • 2 min
Jaga lugu:

Põllumees kümbleb vaid näilises heaolus

Põllumajandus on ajast aega avalikkusel hambus olnud. Iseäranis linnainimesel, kes justkui hooliks, oleneb ju tema elujärg ja kõhutäide otseselt sõnnikulõhna sees kulgeva äri edukusest. Teisalt aga kohtab ka üleolevat suhtumist stiilis: põllumehel pole häda midagi, tuleb ainult endal virk ja usin olla, projekte kirjutada ja aeg-ajalt käruga euroraha järel käia.

Ammu ei saa enam väita, et kunagises läbi ja lõhki agraarmajandusele orienteeritud riigis seisaks põllumajandus ka praegu teiste ärivaldkondade seas liidrikohal. Riigil on teised prioriteedid - NATO, majanduslanguse ohjamine, muulaste integratsioon, igasuguste kujude ja sammaste püstitamine jne.

Tõsi ta on, et visa järjekindlusega kahte jalga maakamaral hoida viitsivad, või üldse oskavad, vähesed. Palju lahedam on tarbimisühiskonda sulandudes kaubamajasid rünnata, teleperesarjadega samastuda ja mõelda, et elu on lill.

Maaelu kulgeb vaid näiliselt muretu heaolu poole. Kes natukenegi põllumehe argiaskelduste köögipoolele piilunud, mõistab, kui õhuke on tegelikult jää, millel taluperemees oma samme seab. Sest põllumehel pole kindlustunnet isegi nii muutumatuna näivas tõigas, et ka homme tõuseb päike idast.

Hädade juured pandi võrsuma juba euroliitu astudes, kui toonane liberalism põlistas meie maaharija või loomakasvataja ebavõrdseid tingimusi muu Euroopaga võrreldes. Öeldakse, et maaelu hüvanguks läheb miljoneid kroone, aga ei vaevuta süüvima, kui palju miljoneid neelab toimiva konkurentsivõimelise maamajanduse enam-vähem tühjalt kohalt ülesehitamine.

Ja siis, kõige kiuste, astuvad veel mängu taevased väed. Ikka maainimese vastu, kuis muidu. Nõnda ongi põllumees rahva kutsutud ja seatud ning saatusest määratud jõudude vahel lükata-tõmmata. Kas kogu tõde? m.o.t.t? Või j.o.k.k?

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt