Salapilk tundmatu magamistuppa

Näituse pealkirja "The moment I wake up. Before I put on my makeup" lugedes hakkab kohe peas helisema samade sõnadega algav Aretha Franklini lugu. Sellega on meeleolu loodud. Galeriisse sisenedes astun otse kellegi tundmatu inimese väikesesse tuppa, mis on kõikvõimalike vidinatega ülekuhjatud.

Kunstnik nimetab seda keskklassi magamistoaks, jättes vist meelega andmata sellele ajalise määrangu. Nurgas mängib raadio, kus käib parajasti mingisugune jutusaade. Tekib natuke kummaline tunne, nagu oleks selle toa elanik vaid korraks kööki võileiba tegema läinud ja tuleb iga hetk oma magamistuppa tagasi ning avastab sissetungija. Meelde tulevad hoopis nostalgilised noodid, silme ette kerkivad 1920. ja 1930. aastate sisekujundus ja ettekujutus vanaema noorusajast.

Kujunduslavastus lausa kutsub mõtteis rekonstrueerima võõra elaniku elulugu. Toakeses on kulunud laud ja selle kõrval päevinäinud lihtne tool. Figuurimaal seinal ja lugemist ootav raamat viitavad sellele, et siin on elanud ehk mõni kultuurihuviline inimene. Laes ripub suur kristall-lühter. Riidekapp, peeglilaud ja tegemata voodi on nikerdatud juugendstiilis, mis Eesti esimesel iseseisvusajal ehtis paljude keskklassi kuuluvate inimeste kodusid.

Kapiuksed on jäetud paokile, nii et uudishimulik pilk võiks näha, mis seal sees on. Ühe ukse peal ripub hulk lipse, riidepuudel on nii mehe kui ka naise pidulikke ja koduseid riideid - siidist kleite, kitleid, pintsakuid. Madala kontsaga naisekingad, vanamoodne reisikohver ja kirju vaip ainult kinnitavad ajaloolist hõngu.

Ent kui süveneda peeglilauale laokile jäetud kosmeetikavahenditesse, siis lõhub see kujutelma vanadest aegadest. Laualt leiab väga tänapäevaseid, tuntud tootjate parfüüme, juuksevahu, silmameigieemaldaja, puuderkreemi, küünelakki - see nimekiri võiks olla lõputu. Isegi öökapp ja kell meenutavad pigem antiigipoodi kui tänapäevast keskklassi magamistuba. Ja jällegi lõhub kogu kujutelma ära täiesti moodsa disainiga kohvitass, mille äärel ilutseb huulepulga jälg.

Kummaliselt sooja, kuid segadust tekitava tunde jätab see näitus.

Jääb mulje, nagu oleksid kogemata astunud võõra inimese kõige intiimsemasse magamistuppa, ning tunned pärast kergendust, et sind ei avastatud.

Jaana Jüris on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia disaini erialal ja alates 2002. aastast töötanud peamiselt mitmete eesti filmide kostüümi- ja produktsioonidisainerina.

Autor: Ragne Nukk