Laisk flaamlane ja usin eestlane?

Kui ettevõttes kõik sujub, siis pole probleemi - töö saab tööajal tehtud. Laupäeviti ja pühapäeviti käivad tööl need, kel tööpäevadel mõte ei jookse, kes teevad vigu või on lihtsalt öeldes oma tööaja maha molutanud.

Kui Hollandis on töönädal Eesti omast mitu tundi lühem, siis mitte sellepärast, et hollandlane on laisk, vaid sellepärast, et ta suudab, ütleme 37 tunniga teha ära sama tööhulga, mille tegemiseks eestlane peab rügama 40 tundi. Tõenäoliselt teeb ta aga veelgi rohkem, seega on olukord sootuks vastupidi - hollandlane on erakordselt töökas, tehes piltlikult öeldes kuue tunniga ära meie normi ehk siis kaheksa tunni töö. Lihtne reegel ütleb, et kui töötegemise tõhusus kasvab, siis koormatus väheneb - aega jääb üle.

Meil on harjutud töö päevas kaheksa tunni peale laiali määrima, tekitades nõnda kunstlikku hõivatust. Siin on selge paralleel nõukogudeaegse plaanimajandusega, mis oli iseenesest sageli täitsa heal tasemel efektiivne.

Nüüd eelistavad pangad rahastamisotsuseid tehes projekte, mis genereeriksid rohkem raha. Jälgitakse pingsalt, et investeeringu tootlikkus oleks piisav tootmaks rahavoogu, millest piisaks ka enamaks kui vaid tehtud investeeringute tagasimaksete rahuldamiseks. Näiteks tööpingi ressurssi ei saa soetada poolikult.

Mida rohkem tahta, seda suurem on risk kõigest ilma jääda. Sestap ei saa edu või selle puudumist alati panna ka tarkade või rumalate otsuste arvele. Sageli, nagu ikka elus, määrab palju juhus, või öelgem siis, et asjaolude kokkusattumine. Mõni utoopilisena näiv projekt lendab aastaid edutiivul, teine kaalutletud ja üdini läbi kalkuleeritud rahapaigutus kõrbeb aga mõne kuuga.