Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Poosid Kumus
Näitus toob vaatajani mitmekesise materjali, alates Eduard Karl Franz von Gebhardtist, Johannes Greenbergist ja Ado Vabbest kuni Jaan Toomiku ja Ene-Liis Semperini välja.
Mõned kunstnikud maalivad endast elu jooksul vaid üksikuid autoportreesid, teised satuvad enda maalimisest aga maniakaalsesse hoogu. Samas on kunstnike elus ka perioode, kus piiratud või kinnistes tingimustes pole võimalik või tahtmist millegi teisega peale iseenda tegeleda.
Näiteks Ülo Soosteri eksponeeritud maalid on kõik valminud tema Siberi vangilaagri perioodil. Paul Burmani dateerimata näopildid arvatakse olevat maalitud aga tema vaimuhaiglas viibimise ajal.
Maniakaalsus väljendub kohati väga ootamatuid teid pidi. Eraklik eluviisi ja tohutu töövõimega kunstnike üheks lemmikobjektiks on samuti olnud nad ise. Näiteks Johannes Saal ja Henn Roode on mõlemad maalinud palavikuliselt autoportreid. Kuraator Kädi Talvoja väidab lausa, et kaks Saali portreed on pintslitõmmeteni sarnased, kuigi neid maale eristab formaat.
Tänapäevale lähemale liikudes muutub kunstniku eneseeksponeerimine varjatumaks ja peidetumaks teose tagaplaanile. Näitusel haakuvad omavahel väga hästi kaks autoportreelist fotosarja: Jüri Kassi "Nimeta" (1979/2002) ja Jüri Arraku "Kehakell" (1981). Mõlemad dokumenteerivad samm-sammult kunstniku tegevust. Arraku piltidel on näha, kuidas ta oma habeme ja juuksed järk-järgult maha ajab. Paljudes rahvakultuurides käsitletakse karvadest vabanemist kui puhastumisrituaali. Teisalt tuletab seeria pealkiri meelde inimkeha ajalisust ja seda, et meis kõigis tiksub see hirmuäratav bioloogiline kell.
Jüri Kass alustab oma fotoseeriat samuti juuste mahaajamisega, aga sellega ta ei piirdu. Graafilise disainerina tuntud Kass näitab, kuidas tema kiila peanaha sisse kraabitakse noaga tähed, millest moodustub sõna "disain". Jüri Kassi töö võtab näituse kenasti kokku näidates, et kunstniku autoportree ei sünni kunagi valutult ja enda maalimine on tõsine psühhoanalüütiline sessioon, milleks just mitte kõigil julgust ei jätku.
Autor: Ragne Nukk