Maailmalõpp ei ole ilus

Inimkonna versioonid planeedil Maa elu lõpetavatest katastroofidest lõpevad tavaliselt hästi. Miks?

Maailmalõpp on Hollywoodis aktuaalne teema. Aasta alguses jõudis kinno "Päev, kui maailm jäi seisma". Ühe teooria maailma lõppemisest pakub ka "Teadmine".

Nicolas Cage mängib viimases filmis talle tavalist üsna tuima meest, astrofüüsikut Johni, kes üksikisana poega Calebi kasvatab. Caleb leiab 50 aastat tagasi maha maetud ajakapslist numbrijadaga täidetud paberilehe, mis osutub kodeeritud sõnumiks, mis ennustab täpselt viimase 50 aasta katastroofilisi sündmusi ja kuupäevi. Dokumendis on ka kolme toimumata katastroofi andmed - viimane neist üleilmne häving.

John hakkab numbriterida uurima ja selgub, et kõik siiski hävingus, Päikese ülisuures plahvatuses hukkuma määratud ei ole.

Mis kahe tänavu nähtud teooria juures häirib, on kõige lõpu idealiseerimine. "Teadmine" näitab, et osa väljavalitud Maa elanikke hävingust pääsevad ja saavad uue võimaluse otsast alustada. Muidugi, osalt juhib selline film tähelepanu sellele, kuhu asjad välja võivad viia ning end muutes saab veel olemasolevat muuta. Osa teadlasi väidab niigi, et kahju on juba fataalne. Samuti ei loe inimene planeedi saadetud sõnumeid tänagi eriti hoolikalt ning säästlikkus ja mõistlik tarbimine kinnistub visalt.

Tegelikult on ju evolutsioon emotsioonitu. Ehk, miks peaks pääsema liik, kes planeediga ümber käies vähim vastutustunnet üles näitab ja emakesele rohkem koormaks kui abiks on?

"Teadmine" jätab palju küsimusi vastuseta - kes olid väljavalijad ja kuhu viidi väljavalitud, kas pääses ka teisi liike peale inimeste ning milleks see 50 aasta katastroofide nimekiri üldse vajalik oli jne.

Punktid annan filmile eriefektide eest - puruks kukkuv lennuk ning metroos rööbastelt maha sõitev rong on häirivalt efektsed.