Kõrge kunst flirdib kollase meediaga

Noort maalijat Rauno Thomas Mossi tuntakse eelkõige hüperrealistina. Kohe tuleb meelde kaks Mossi näitust Tartus, kus ühel eksponeeris ta ilusaid, süngeid surnukuuri stseene, ja teisel, sel aastal toimunud näitusel Y-galeriis, geipornoteemalisi abstraktsemat sorti töid.

Sama teemaga jätkab Moss ka Vaalas, ent mitte enam värvidele ja joontele rõhudes, vaid ikka võimalikult suurele realistlikkusele. Vaatamata väikesele formaadile mõjuvad näiteks Mossi maalid pornofilmi näitlejast Tony Capuccist niivõrd ausalt, et tekib küsimus, kas ta poseeris kunstnikule kohapeal.

Kõige madalamast pornograafiast on stseenid üle kantud ülevasse maalikeelde, mis tõendab ka Mossi jätkuvat huvi kunsti semiootilise külje vastu ehk ta uurib, kuidas mingi objekt käitub erinevate väljendusvahendite kaudu, kas ja kuidas objekti tähendus muutub.

Vaal galerii näituse alumisel korrusel flirdib Moss ka teise n-ö madala alaga ehk kollase ajakirjandusega. Ta on luubi alla võtnud massimeediast tuntud Anna-Nicole Smithi abielu, emaks saamise ja surma.

Ly Lestberg, kes tutvustamist ei vaja, avab näitusel oma fototöödega aga neid nähtusi, mis klantsajakirjade kaantele ega ka paljude meie teadvusse kunagi ei jõua. Näitusele on ta pannud üles oma muljed suviselt reisilt Venemaale soome-ugri maadesse.

Töödeldud fotodel näeb vaataja kontrasti esmajoones enda eluga, ent inimesed piltidel pole siiski murest murtud. Need on argielu veidi teatraalse maiguga killud inimestest, kes elavad justkui väljaspool aega.

Mossile kontrastina on Lestbergi fotodel "igavalt" tavalised inimesed, emad ja lapsed, raugad ja turukauplejad, kelle kõnekad pilgud ütlevad vaatajale rohkem, kui teises reaalsuses elavad glamuuritarid.

Jääbki üle vaid küsida, kumb on meile eluliselt lähemal: kas Hollywoodi ratastel keerlevad kuulsused või teises ajas elavad meie jaoks olematud, kuid siirad inimesed?

Autor: Ragne Nukk