Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ülepaisutatud sõjasaaga
Aasta parimaks Briti komöödiaks tituleeritud "Telgitagused" krutib ootused kõrgele, nende purunemine on aga sellevõrra valusam.
Kui inimestele Briti huumorist arusaamise soont jagati, siis olin mina ilmselt millegagi hõivatud. Film "Telgitagused" jätab absoluutselt külmaks ning ajab naermise asemel pigem haigutama ja muigama.
Armando Iannucci poliitiline komöödia räägib totaalsest tohuvapohust Ameerika ja Briti võimukoridorides. Suure segaduse põhjustaja on meediaga suhtlemisel absoluutselt saamatu Briti rahvusvahelise koostöö ministri Simon Fosteri (Tom Hollander) raadioeetris pillatud lausejupp sõja ettenägematusest. Käivitub automaatne ahelreaktsioon, mis viib Ameerika ja Briti kõrged ametnikud välja reaalse sõjaplaani arutamiseni.
Intensiivselt kulgevate sündmuste jadas on ülepingutatus see, mis sisu puhul kõige häirivamaks muutub. Palju on ärapanemist, üleforseeritud olukordi, näitlemist ja nalju.
Peter Capaldi kehastatud kommunikatsioonibüroo ametnik Malcon Tucker ja Tom Hollanderi kehastatud Simon Foster panevad paaris episoodis küll suunurki naeruselt kerkima, kuid annavad sama kiirelt põhjust ka muigamiseks. Film, mis üritab lüüa on realistlikkuse ja tõsimeelsusega, jääb mingites olukordades absoluutselt kaugeks.
Kolm plusspunkti annaksin sellele filmile üksnes eelmainitud näitlejate rollitäitmiste eest. Pluss ka operaatorile.