Kodune gourmet parem kui lurr

Üha suuremad rahvamassid usuvad, et finantsturgudel on hullem aeg möödas ning börsiralli jätkub vähemalt selle aasta lõpuni või isegi kauem.

Positiivsed meeleolud on pannud taas rääkima pankade ja varahaldusfirmade esindajaid, kes vahepealse paari aasta jooksul on vähemalt investeerimissoovituste koha pealt üsna kuss olnud, ja on taas hakanud oma tooteid (eelkõige investeerimisfonde ning -hoiuseid) propageerima.

SEB Privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel läks koguni niikaugele, et võrdles panga kliendilehe septembrinumbris üksikaktsiate ostmist toore liha ostmisega. Ning loomulikult soovitab ta osta üksikaktsiate asemel investeerimisfonde.

Ega taolisele soovitusele väga palju ette heita ei saagi ja Peetri võrdlus kulinaariatööstusega on üsna tabav ning analoogiat annab ka edasi arendada.

Nagu öeldud, soovitab ta ise toidu valmistamise ehk investeerimisportfelli koostamise asemel kasutada professionaalse koka (loe fondijuhi) abi.

Nagu me kõik väga hästi teame, võivad ka professionaalsete kokkade toidud teinekord metsa minna ning selles pole mitte midagi imelikku. Sellisel juhul viiakse praad kööki tagasi ning restoran kompenseerib kahju. Kui aga praaki hakkab liiga palju juhtuma või toit liiga halb on, läheb restoran pankrotti.

Mis aga toimub meie fondidega? "Fondi senine tootlus ei garanteeri samasugust tootlust tulevikus," hoiatavad fondid alati olemasolevaid ja tulevasi kliente. Analoogia restoranitoiduga oleks siis, et meie prae senine maitse ei garanteeri samasugust maitset tulevikus! Kes sellist praadi endale telliks?

Aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis pole vist fondide käsitlusel pööratud eriti tähelepanu mõnele piirangule, mida fondijuhtidele seab avatud investeerimisfondide olemus.

Fondihaldurite tegevus sõltub paljuski sellest, mida teevad nende kliendid ehk investorid. Ehkki investeerimise kuldreegel ütleb, et aktsiaid tasub osta siis, kui nad on odavad ehk aktsiaturud kukuvad, siis tegelikkuses kipub olema vastupidi. Kui turud tõusevad, toovad investorid fondidesse üha rohkem raha ja fondihaldurid peavad selle investeerima, kergitades niigi kõrgeid aktsiate hindu veelgi enam. Ja vastupidi, kui aktsiaturud hakkavad kiiresti langema, kipuvad fondiinvestorid sattuma paanikasse ning hakkavad raha fondidest välja viima.

Seega peavad fondhaldurid tegema tihti otsuseid, mida nad vahel sisimas väga ei tahaks.

Lisaks on fondivalitsejatel veel terve rida seadusega reguleeritud ning fondi olemusest tulenevaid nõudeid, mis piiravad fondijuhtide tegevusvabadust turgudel.

Üks olulisemaid põhjusi, miks pangad soovitavad investoritel aktsiate asemel fonde osta, on haldustasud. Lisaks sisenemis- ja väljumistasule, mis moodustavad tavaliselt 1-2 protsenti osaku puhasväärtusest, võtavad investeerimisfondid varahaldustasu, mis moodustab mitu protsenti fondiosaku puhasväärtusest.

Mõnedel fondidel on ka edukustasud. Maailmapraktikas kasutavad edukustasu peamiselt riskifondid, meil on selle määranud ka mõned tavalised investeerimisfondid.

Ühest küljest on see ju loomulik. Varahaldusfirmal on kindlad (osaliselt jälle seadusega ette nähtud) kulutused, mida tuleb katta.

Samas tuleb katta ka fondi tegevusega kaasnevad kulud (töötajate palgad, väärtpaberite tehingutasud, ettevõtete analüüsile kuuluvad tasud jmt).

Finantsajakirjanik Michael Lewis, kelle surematu raamat "Liar's Poker", mis on iga investeerimishuvilise kohuslik lektüür, kirjeldas eelmise aasta lõpus ajakirjas Portfolio oma karjääri algust investeerimispangas Salomon Brothers, kus ta kolm aastat töötas.

"Ma olin 24 aastane, ilma kogemuseta, ilma erilise huvita aktsiate ja võlakirjade vastu. Ma polnud kunagi juhtinud mingit äri ning mul polnud isegi oma sääste, mida investeerida. Aga ometi tulin ma sealt ära kolm aastat hiljem tunduvalt rikkamana," lausus Lewis. "Ma sain aru, et süsteem pole jätkusuutlik."

Lewise jutt tuli mulle meelde, kui vaatasin meie varahaldusfirmade eelmise aasta majandusaruandeid. Swedbanki (endise nimega Hansapanga) Varahalduse töötajate keskmine kuupalk oli 52 000, SEB Varahalduse töötajatel koguni 40 000 krooni võrra kõrgem.

Koppel soovitab investeerida sellise investeerimisfondi kaudu, mis on võimalikult laiapõhjaline ning arvestab nii eri varaklasside kui ka turgude trendide võimalike suundadega.

Mulle tuletab taoline soovitus meelde nn töölissöökla suppi, kuhu oli pandud kartuleid, makarone, juurvilja ja veidi liha, millel eriline maitse puudus.

Ühesõnaga, investoritel tasuks alati kaaluda, kas kasutada suurpankade pakutud valmisroogasid, mis tihtipeale võivad osutuda lurriks, või proovida olla ise gourmet-kokk. Tänapäeval pole see üldse nii keeruline, kui arvata võib.

Mis aga veelgi tähtsam, see võimaldab investoritel endil oma säästude haldamist kontrollida.