Mäng keeruliste teemadega

Ameerika näitekirjanduse tippesindaja Edward Albee näidendeid on lavastatud Eesti erinevates teatrites palju ja korduvalt.

Teatrikülastajaile on tuttavad pealkirjad nagu "Kõik aias", "Loomaaialugu", "Bessie Smithi surm" ja muudki, mida on nähtud kas kutseliste või harrastusteatrite esituses.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" on samuti varem mitu korda laval olnud, lisaks on aines vaatajaile tuttav tänu sellele, et raamatuna kuulub see põhikooli kohustusliku kirjanduse nimekirja, ning paljud teatrikülastajad on teost varem lugenud.

See on lugu, mis on mitmekihiline nii struktuuri, viidete, tähenduste kui ka emotsioonide poolest. See on tõsine ning psühholoogiliselt keerukas.

Edward Albee on öelnud, et ei maksa tulla selle näidendi lavastust vaatama, kui ei juleta vaadata peeglisse. "Noh, ega me tegelikult kellelegi neid endid näidata ei soovi, pigem ikka seda, mis meile ja näitlejatele korda läheb. Kuid kerge vaatamine see kindlasti ei ole. Tekst on mitmekihiline nii struktuuri, viidete, tähenduste kui ka emotsioonide poolest," arutas etenduse olemuse üle näitetrupp, kes Albee teose NO99s lavale toob.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" jõuab lavale Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ühistööna, kes on nii etenduse lavastajad, kunstnikud kui ka muusikalised kujundajad.

Lavastuses on ainult neli rolli ning need kõik on väga suured ja nõudlikud. See tähendab, et kõigi nelja näitleja lavalolemine on erakordselt intensiivne ning samas väga intiimne.

Kahte abielupaari, noort ja vanemat, kelle vaheliste mõttevahetuste tulemusel kogu keerukas tähendustevõrgustik kujunema hakkab, mängivad Hendrik Toompere jun, Marika Vaarik, Sergo Vares ja Mirtel Pohla, kes on oma varasemates rollides tõestanud ennast tundlike ja tugevate näitlejatena.

Üks märksõna, millele lavastajad lavastuse loomisel erilist tähelepanu on pööranud, on mäng ja mängulisus. Laval on reaalsed inimesed, kes mängivad omavahel keerukaid, halastamatuid, vahel isegi naljakaid ning kindlasti väga nutikaid mänge.

Aga ka siis, kui teemad muutuvad teravateks ning isiklikeks, on tegemist siiski mänguga, millel on omad kulgemisseaduspärad.

Selgub, et armastus, vihkamine, pettumine ja väsimus ei asetse sugugi üksteisest kaugel, vaid on ühe täringu erinevad küljed.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" etendub uudses tekstiversioonis, mille on tõlkinud Peeter Sauter.