Juhtimine versus juhitamatus

Juhtimine on tegevus, mille kaudu saavutatakse ressursside edukas ja efektiivne kasutamine.

See on inimeste või protsesside suunamine kavandatud eesmärkide saavutamiseks. Juhtimine algab eesmärkide püstitamisega ja lõpeb tegevuste tulemustega, sisaldades nii juhtide käitumist kui ka töötajate poolt täideviimist.

Egiptlased tundsid planeerimise, juhtimise ja kontrolli vajalikkust 4000 aastat eKr. Nad kasutasid juhtimise tsentraliseerimist, detsentraliseerimist ja "staabi" soovitusi 2000 a. eKr. Sellest ajast on arendatud mitmeid erinevatele alustele rajatud juhtimismudeleid.

Klassikaliste juhtimisteooriate väitel on inimeste tegevus mõistlik ja järjekindel ja nad on organisatsiooni eesmärkide saavutamisest huvitatud. Teadusliku juhtimise koolkond uurib võimalusi ettevõtte kulude vähendamiseks ja tulude suurendamiseks.

Administratiivne koolkond pühendub organisatsiooniteooriale. Neoklassikud seavad esiplaanile töötaja, rajades ühtlasi motivatsiooniteooria.

Kaasaegsed juhtimisteoreetikud rakendavad süsteemset juhtimist, tegeledes organisatsiooni kui tervikuga.

Ühes on aga kõik teoreetikud ühel meelel: seni pole suudetud luua kõikehõlmavat juhtimisteooriat, mille abil saaks alati vastu võtta ainuõigeid otsuseid.

Juhtimise erinevaid vorme ja nende rakendusi leidub hulgaliselt. Tuntumateks on autoritarism, mis seisneb riigi või organisatsiooni valitsemise korras, kus võimul olijad otsustavad valitsetavate küsimuste üle ilma, et need, kelle üle valitsetakse, saaksid oma arvamust avaldada. Selle juhtimisvormi vastandiks on demokraatia.

Uuematest vormidest on Mainori kõrgkool välislektori abil tutvustanud juhtimist Jaapani moodi. Lektori seisukohtade põhjal kujutab organisatsiooni- ja juhtimisteooria endast organisatsiooni ja juhtimise seaduspärasuste ja põhitõdede kogumit. Samas aga järeldatakse ikkagi, et senini ei ole kellelgi õnnestunud luua terviklikku ja igakülgselt põhjendatud organisatsiooni- ja juhtimisteooriat.

Küll aga on paljudel olemas soov ja vajadus juhtimiste aluseid õpetada: juhtimiskoolitusi korraldab suur osa Eesti ligikaudu seitsmesajast koolitusfirmast. Juhtimise aluste tundmine on igale sellel alal õnne proovijale paratamatult vajalik.

Kogu seda rikkalikku juhtimisvormide mitmekesisust kipub varjutama Peteri printsiip: mis tahes hierarhias on igal töötajal tendents tõusta oma ebakompetentsuse tasandile.

Omapärast juhtimise vormi kirjeldatakse organisatsioonina , mis sarnaneb autoga, kus on mitu juhti, igaühel neist on oma sõltumatu rool ja gaasipedaal. Pidurid küll puuduvad, kuid selle eest on igal juhil piiramatu arv signaalpasunaid. Sisuliselt on siin tegemist juhitamatusega.

Teoreetiliselt võib juhitamatus hämmastavaid tulemusi anda. Väide "parem halb juhtimine kui juhtimise puudumine" ei pruugi üldse õige olla. Nii teoorias kui ka praktikas võib juhtimise puudumine anda imelisi tulemusi. Halb juhtimine võib selliseid protsesse vaid pidurdada või koguni hukutada.

Koatservaadid kui kõige algelisemad suhteliselt iseseisvad aineosakesed, mis eksisteerisid kaootilises liikumises, olid sotsialistliku akadeemiku Oparini teooria kohaselt võimelised ainult kõige primitiivsemateks ainevahetusprotsessideks. Ilmaliku teooria kohaselt puudus sellisel tegevusel juhtimine. Väljundiks võis aga akadeemiku arvates olla elu.

Sisuliselt klapib see ka enimlevinuima ilmaliku elu tekke teooriaga, mille kohaselt oli elu tekkimiseks vajalik vesikeskkond koos fotosünteesi arenguga. Esimesed isepaljunevad organismid olid selle teooria kohaselt RNA molekulid. Arengule andis tõuke valgusenergia. Igal juhul on siin välistatud juhtimine.

Sotsialistlikel akadeemikutel, nagu ka tänapäeva ateistidel, ei saagi olla palju valikuid, et elu tekkimise jumalikule teooriale vastu hakata. Küll aga eelistavad elu jumalikku teket pea kõik religioonid ning sisuliselt tunnustavad ka paljud riigipead.

Kuidas muidu seletada riigihümnide tekste, ametivannete lubadusi ja kõikvõimalikke kiriklikke tseremooniaid riigipeade osavõtul, sõltumata nende parteilisest taustast.

Bulgakovi "Meister ja Margarita" Wolandi hinnangul ei saa inimene kuidagi juhtida elu ja korraldada kõike maa peal. Selleks, et juhtida, peab olema plaan mingi vähegi pikema aja peale. Kuidas saab aga inimene juhtida, kui tal pole võimalik koostada plaani isegi naeruväärselt lühikese aja peale, näiteks tuhande aasta kohta, rääkimata sellest, et ta ei või pead anda isegi oma homse päeva eest.

Jumaliku juhtimise paratamatust tunnistatakse seega päris laialdaselt. Isegi kui universumi tekkimise teooria Suure Paugu läbi on õige, ei ole selge, mis sellise müraka tekitas. Kas idee võib eksisteerida ilma mateeriata? Kui jah, siis võis tühjuses hõljuv nutikas idee sellise mõtte peale tulla küll ning tekitada energeetilise kataklüsmi, mille mikroskoopiliseks osaks me oleme.

Sarnasus elu tekkimise ja juhtimise vahel seisneb selles, et kumbagi pole suudetud kõigile arusaadavalt seletada ega defineerida.

Autor: Ilmar Novek