Arstide ja ravimifirmade suhted vajavad reguleerimist

Tänane Äripäev kirjutab taas ravimitööstuse ja meditsiini põimunud suhetest. Täna siis sellest, et nii mõnigi ravimifirma töötaja praktiseerib Eestis ka arstina ega näe selles midagi taunitavat. Äripäev jääb siiski eriarvamusele. Sest mis võiks patsiendi rahakotile olla veel hullem tasuta reisidega ravimifirmade lõa otsa sattunud arstist? Jah, see on otse ravimifirma palgal olev arst.

Äripäeva arvates peaks ravimifirmade ja tervishoiutöötajate suhted selgemalt reguleeritud olema. Praegu reguleerivad neid suhteid vaid mõned eetikakoodeksid, kuid neist üksi jääb väheks. Kuigi Äripäev on ülereguleerimise vastu, võiks siinkohal küll olla üks seadus, mis sätestaks, et arst peaks siiski valima, kas töötab arstina või müüb ravimeid. Samuti peaksid Eesti haiglad-polikliinikud enda jaoks mängureeglid paika panema, et kas neil arstina praktiseeriv isik võib ikka n-ö vabal ajal ravimeid müüa või mitte. Eesti Diabeedikeskuse, kus veel aprilli alul töötas üks diabeediravimeid maaletoonud arst, üks omanikke Marju Past ütleb, et paljud ravifirmades töötavad inimesed töötavad ka arstina edasi, sest nad on lõpetanud arstiteaduskonna ning on arstid. Jah, ilmselt ongi probleem palju suurem. Meie leidsime kolm ravimifirmade palgal olevat arsti, kuid kui palju neid tegelikult on? Eestis pole tegelikult kellelgi ülevaadet, kui paljud praktiseerivad arstid on ka ravimifirmade töötajad. Puudub ka järelevalve. Arstid ise ütlevad, et ei tunne huvide konflikti, kuna pole ravimifirmades otseselt müügitöö peal. Aga see ei veena meid. Me ei usu, et üks haritud inimene on võimeline töötama ilma, et oleks ettevõtte tulemustest huvitatud. Vastasel juhul tekiks küsimus - milleks sääraseid inimesi palgal pidada?

Äripäeva arvates peaks ravimifirmad oma töötajate nimed avalikustama. Kui Eesti arstieetika koodeksi üks punktidest ütleb, et "arstil ei sobi osaleda mis tahes diagnoosimis- ja ravimeetodite, ravimite ja teiste kaupade kommertsreklaamides meedias, kus tarbijate mõjutamiseks kasutatakse ära arsti ameti ja isiku autoriteeti ning usaldusväärsust", siis meie näeks parema meelega arste avalikult ravimeid kiitmas. Pigem avalik reklaam kui salajane lobitöö. Oleks nimed avalikud, oleks selge - kuna see arst müüb seda ja seda ravimit, tuleb paluda tal omale toimeainepõhine retsept kirjutada. Aga praegu peame oma arsti kinnisilmi usaldama.

Tegelikult, ega asi polegi ainult arstides. Eks neid ameteid ole veel, kus kahel toolil istumine kuigi sobilik pole. Oleme näiteks kirjutanud tööinspektsiooni ametnikest, kes oma ametnikuteadmisi töökeskkonnakoolitustel lektoritena müümas käisid. Nimetatud koolitused on ettevõtjatele kohustuslikud. Ega seegi lektoriks käimine ametlikult keelatud olnud, kuigi riivas õiglustunnet. Ja eks tegelikult ole meiegi tsunftis lisateenimisvõimalusi. Kuid ajakirjanikele, kes töö kõrvalt kommertstekste vihuvad, vaadatakse ikka väga taunivalt, selline tegevus päädib tavaliselt kiire kingaga. Vähemalt Äripäevas. Sest usaldusväärsus on ju ka me põhiline leib.

Ja nii nagu me tahaks uskuda kõike, mida ajalehtedes kirjutatakse, tahaks me uskuda ka, et iga ravim, mis arst meile välja kirjutab, tuleb tõesti vajadusest me haiguse põhjustaja tappa, mitte vajadusest arsti kaugast nuumata.

Autor: ÄP