Seksuaalvähemused kunstnike luubi all

Tallinna kunstihoone näitus "Sõnastamata lood" on tähelepanu alla võtnud seksuaalvähemuste teema.

Kunstihoone näitus tabab tulipunkti - kohati provokatiivselt tuuakse vaatajani hulk Eesti ja välismaiseid kunstnikke, kes lähenevad seksuaalse identiteedi teemale täiesti erisugustel viisidel.

Näitus jaguneb kolme teema vahel. Esiteks on luubi all seksuaalvähemuste igapäevased katsumused ja probleemid nii minevikus kui ka tänapäeval. Teiseks on fookuses juba hästi tuntud lesbide ja geide kõrval ka bi- ja transseksuaalid. Kolmanda teema raames vaadeldakse seksuaalvähemusi laiemalt ühiskondlikult ja poliitiliselt tasapinnalt.

Kunstihoone ruumid on töid tihedalt täis pikitud, kuid kõikide saalide peale jääb enim meelde just Eesti kunstnike looming. Üks neist on Mare Tralla "Päevik", kus ta avaldab teksti oma elu murrangulisest ajajärgust ja enda kui lesbi identiteedi leidmisest. Teine Tralla töö on fotoseeria "Ruumi kirjutatud", kus kunstnik poseerib erinevates kodustes ruumides, väljendades sümboolselt nende ahistavust. Loomulikult ei puudu siit fotoreast ka kapist välja tulemist illustreerivad pildid.

Nii kujunduselt kui ka sisult üks kõige mõjuvamaid töid on Liisi Eelmaa ja Minna Hindi "Kuuldud jutt". Kunstihoone saalis laiub suur voodi baldahhiiniga, mille külge on kinnitatud kaheksa videoekraani.

Voodisse ronides saab kõrvaklappidest kuulata kaheksa inimese arvamust homoseksuaalidest. Need inimesed, kes oma arvamust avaldavad, on homofoobid, nii mõnedki neist tuntud ühiskonnategelased.

Taani kunstnik Fleming Rolighed on võtnud tuntud kaubamärgid ja pööranud nende nimed pahupidi. Tobleronest on saanud "To Be Homo", Carlsbergist "Could Be Queer".

Kui eestlaste juurde tagasi tulla, siis Kalle Hamm on ajaloolase täpsusega jälitanud tänapäeva ühiskonna arusaamu homoseksuaalsusest. 36 plakatijoonistusel on kujutatud tuntud ajaloolisi tegelasi ning nendega on kombineeritud mitmesuguseid tsitaate homoseksuaalsuse kohta, näitamaks, kust meie hoiakud on alguse saanud ja kuidas nad on kujunenud.

Palju on sel näitusel videoid, mis on leidnud originaalse ruumilahenduse. Nimelt on kõik videod peidetud katuse alla, kus on kaks vana kinotooli. Videod ei ole sugugi lühikesed. Kiwa ja Terje Toomistu film "Wariazone" kestab näiteks 74 minutit. Ära vaadata tasub see igal juhul.

Autor: Ragne Nukk