Pidu hakkab pihta

Nädala, kuu ja võib-olla kogu suve suurim sündmus läheb täna käima. Ma mõtlen noorte laulu- ja tantsupidu, kui kellelgi küsimus peaks tekkima. Tõenäoliselt ei teki, üritus on selleks piisavalt pikka aega meediakanalite fookuses olnud. Ja kui ka juhuslikult on neid, kes lehti suurt ei loe, siis ka tänavareklaamid kinnitavad, et pidu on tulekul - mille jaoks seda laulupeosuppi muidu keedetakse või kelle jaoks see laulupeo ametlik jäätis.

Eesti tants ja laul õitsevad ja seda mitte ainult seoses täna algava suursündmusega. Kui kevadel rääkisin XI noorte laulu- ja tantsupeo idee autori ja tantsupeo kunstilise juhi Märt Aguga, siis tema kinnitas kohe päris kindlalt, et rahvatantsu populaarsus on tõusuteel. Laulust me siis ei rääkinud, aga kui ma kas või mõtlen oma isiklike tuttavate peale, kes just viimasel ajal ühe või teise kooriga liitunud on ning innukalt räägivad, et kas nemad ise või nende lapsed just laulupeo pärast kooris püsida soovivad, siis võib oletada, et sama kehtib ka laulu teema kohta.

Ega see kõik pole tulnud päevapealt. Alati on jätkunud neid, kes on põhimõttelised fännid, ning alati on neid, keda mingi nipiga laulu- või tantsupeo etendusi vaatama ei vea. Lihtsalt tendentsid tunduvad asjaga isiklikult tegeleda tahtjate kasvu näitavat.

Kes teab, võib-olla paneb selle nädalavahetusega ühele poole saav pidu veel portsu seemneid kasvama, nii et osa neist, kes täna on publiku ridades, astuvad järgmisel korral üles juba esinejatena. Põhjust vaimustust tunda ning sellest innustust saada ju on - kas või rokikooride eksperiment koos rokkbändidega, mida noorte laulupidu seekord katsetab, on piisavalt vägev asi, et tahta asjaga järgmine kord isiklikult seotud olla.