Pilk 20 aasta taha

20 aasta eest ehk aastal 1991 olin ma väike tüdruk. Nii väike, et linna ei tundnud, poiste seltskonda ilmselt häbenesin ja iseseisvuse või vabaduse peale oma lapsemeelsuses ei mõelnud. Olin nii väike, et läksin koos õega ema käe kõrval esimesse klassi. Olin rõõmus ja elevil, aga natukene ka hämmingus.

Üritasin mõista, milleks pidi poest sel ajal kõike talongide eest ostma, mida tähendas defitsiit ja kuidas oli fakt, et banaane sai nii vähe ja harva, sellega seotud.

Mingi elekter oli õhus, ka seda mäletan. Kuigi jah, lapsena ei saanud ma selle täiest tõsidusest aru. Ärevil vanemad teleka ees või kõrv kikkis raadio kõrval ja õhtune sõit mööda Balti ketiga ääristatud teed - need on seigad, mis on mällu sööbinud.

Ka lauluväljakul toimunud kontserdid on sellest ajajärgust meeles. Võimsad ja ühendavad, nii palju kui need ühele väiksele tüdrukule siis tunduda said.

Homne ühtelaulmine ei erine aastakümnetetagustest vast millegi muu kui äreva enesetunde puudumise ja vabama olemise poolest. Peale "Vabaduse laulu", mis lauluväljakul toimub, korraldatakse taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul üle linna teisigi üritusi - muusika kõlab Harjumäel, samuti Jazzkaarega koostöös Katusekinos.

Südaööl algav Islandi päev toob linna selle saareriigi kultuuri, tööd ja tegemised: avatakse näitusi, toimub toiduturg, esinevad muusikud. Nostalgiahuviliste ja vabaduse austajate jaoks on nädalavahetus kindlasti põnev.