9. oktoober 2013 kell 21:00

Eesti vajab riigireformi

Selleks, et Eesti oleks edukas ka oma 150. sünnipäeval, peame korraldama radikaalse riigireformi ning ühtlasi asuma selgelt Euroopa Föderatsiooni loomise teele.

Üks väheseid võimalusi Eesti edu kestlikkuse säilitamiseks on riigi pidamise reform, et muuta riik märksa odavamaks ja efektiivsemaks. Vestluse tasandil on paljud otsustajad sama meelt, praktikas ei ole aga idee veel väljundit leidnud. Miks? Keskseks põhjuseks on avaliku sektori tööhõive kaudu kujunenud personaalsed poliittõmbekeskused. Olulise osa valijate käekäik sõltub nende jaoks tõmbeisikuteks olevate poliitikute või ametnike jätkamisest oma ametikohal. Nii ei saagi idee piisavalt toetushääli, sest kardetakse ilma jääda tõmbeisikutest. Gravitatsioon on ületatav, kui rakendada temast suuremat jõudu, milleks ühiskondlikes asjades on radikaalsus.

Seetõttu on aeg mõelda hoopis riigireformist. Kui riigi pidamise reform on valdavalt teostatav kehtiva põhiseaduse raames, siis riigireform tähendab ka põhiseaduslike institutsioonide tasandil riigiorganisatsiooni korrigeerimist.

Riigireformi kesksed elemendid peaksid olema sellised, mis on vajalikud Eesti kestlikuks ja arenemisvõimeliseks muutmiseks ka pärast ­euroraha sissevoolu lõppemist. Samuti peaksid need olema võimelised ületama poliitilise gravitatsiooni ning andma rahva piisava toetuse reformi tegemiseks. Kaalumist väärib riigikogu koosseisu vähendamine 101-lt 71-le ning presidendi ja peaministri institutsiooni ühildamine. Mõelda tasuks õiguskantsleri institutsiooni kaotamisele, säilitades seejuures ombudsmani.

Maakonnad omavalitsusteks. Haldusterritoriaalse reformi saab põhiseaduse muutmise kaudu korraldada selliselt, et praegused maakonnad muutuksid omavalitsusüksuseks, suuremad linnad säiliksid omavalitsusüksusena ning vallad kui omavalitsusüksused kaoksid. Kui maakondade arv ja paiknemine praegusel kujul ei ole omavalitsuslike ülesannete täitmiseks sobiv, saab nende arvu ja territoriaalset asetust hiljem muuta riigikogu vastuvõetava seadusega. Maavanemate ja maavalitsuste kui keskvalitsuse organite kaotamine on otstarbekas. Maavanemast võiks saada reformi järel otsevalitav omavalitsuse juht. Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimiste sünkroniseerimine ning rahvahääletuste korra lihtsustamine ja oluliselt sagedasem kasutamine peaksid tooma rahvast poliitikale lähemale. Ametnikkonda tuleks radikaalselt vähendada ja ümber positsioneerida ning allesjäävate ametnike töötasu oluliselt tõsta.

Ühtlasi on Eesti rahvuslikes huvides teha kõik, et Euroopa Liit ei laguneks, muidu pole mõne inimpõlve pärast erilist lootust rääkida meie eduloost. Samas ei ole konföderatiivsel ELil pikemas plaanis arenguvõimekust, see on tupiktee. Üks väheseid liidu lagunemise alternatiive ­on Euroopa föderaliseerumine. Eesti-suguse väikeriigi rahvuslikud huvid saavad föderatiivses organisatsioonis olla märksa paremini kaitstud kui lõdvalt korraldatud konföderatsioonis.

Euroopat föderaliseeruma suunavad faktoreid on palju. Rahvaste tarkust ei ole põhjust alahinnata. Kui kriitiline hulk Euroopa kodanikke mõistab, et konföderatsiooni aeg on ümber, valitakse ELi laialimineku asemel jätkamine ehk föderaalne Euroopa. Euroopale omane rahvusriiklik nostalgia väheneb.

Föderatsioon ei pruugi tekkida ELi praeguse liikmeskonna baasil, pigem näiteks eurotsooni baasil. Muu hulgas saavad föderatsiooni oluliseks eesmärgiks euro säilitamine ja uudne kaitsepoliitika. USA sõjalise kohaloleku vähenemine tingib Euroopa kollektiivse kaitsevõimekuse suurendamise vajaduse, mis võib lõppkokkuvõttes osutuda peamiseks tõukejõuks föderatsiooni moodustamisel.

Euroopa Föderatsioonil (EF) peaks olema kahekojaline parlament ja parlamendi valitav president. Tervikliku dokumendina koostatud konstitutsioon peab tagama liikmesriikide föderatsioonist väljaastumise reaalselt teostatava õiguse. Selgelt fikseeritud pädevusjaotus föderatsiooni ja liikmesriikide vahel on kõige kriitilisema tähtsusega element, kusjuures föderatsiooni pädevusse mitte määratud küsimused peaksid olema automaatselt liikmesriikide pädevusse antud. Eraldiseisev konstitutsioonikohus valvab selle järele, et föderatsiooni ja liikmesriikide vahelist pädevusjaotust ei rikuta. Euroopa Föderatsioonil on oma armee.

Selleks, et Euroopa föderaliseerumine toimuks kooskõlas Eesti rahvuslike huvidega, peaks just Eesti sisse võtma föderatsiooni arhitekti koha ja ette valmistama EFi konstitutsiooni kavandi. 2018. aastal saabub Eesti eesistumise aeg ELis. Sel ajal on paslik EFi konstitutsiooni kavand ametlikult välja pakkuda ning jõuda konstitutsiooni eelnõu väljatöötamise otsuseni.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.

Hetkel kuum