Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Makseterminal kerjakarbi asemele
Esmaspäeval kirjutas Bloomberg, et Rootsist on saamas sularahavaba riik, kus isegi nn kodutute ajakirja müüvad kodutud aktsepteerivad kaardimakseid. Uudis tundub ühest küljest justkui nali, ent teisalt võib märkida ühe maksevahendi – sularaha – ammendumist.
Vahetuskaupu ja maksevahendeid on ikka millegi praktilisema ja mõistlikuma vastu välja vahetatud. Ehk on kolisev münt ja krabisev paber plastikule tõesti alla jäämas? Maksevahendi vahetumises pole miskit halba. Usun, et tänapäeval ei nuta keegi taga varasemaid maksevahendeid nagu kariloomad, teokarbid, pärlid, klaashelmed ja muu taoline.
Kerjus kui amet? Ent tulles tagasi Rootsi kodutute ja sularahavaba ühiskonna idee juurde, siis kaardimakseterminal hõlmab endas ka üksjagu muresid. Esiteks ei ole terminali omamine sugugi odav lõbu. Vaevalt et pangad jõulueelse annetuskampaania korras üle riigi kodututele tasuta terminale jagama hakkaksid. Teisalt, kas kodutu, või koguni kerjus, kes aktsepteerib annetusena kaardimakset, peaks nüüd MTÜ tegema või ettevõtjaks hakkama ning teenitud tulult riigile ka makse, näiteks tulumaksu maksma. Kas kerjamisest on Rootsis saamas ametlikult uus ja huvitav amet?