Erakonnad võivad seaduste müügihindu tõsta

Ülemöödunud aastal teatas endine õiguskantsler Allar Jõks, et ühe suurettevõtja sõnul maksab erakonna hinnakirjade järgi seadusmuudatuse algatamine 32 000 eurot. Selle raha eest pidavat saama seadusele ühe erakonna toetuse läbisurumise garantiita. Sama suur summa on kehtestatav keelatud annetuste karistuspiir.

Piir tõuseb. Ülemöödunud nädalal selgus, et parlamendierakonnad  on seljad kokku pannud: erakonnaseaduse eelnõule ei laekunud ühtegi 32 000 ­­euro piiri alandamise ettepanekut. Kui vahepeal karistusseadustikku muudetakse – ja sellega justiitsministeerium praegu tegeleb – tõuseb see summa 40 000le. See tähendab, et erakonnad  saaksid seaduste müügihinda tõsta veel kuni 20%.  Kui ka see muudatus jõustub, ei too 40 000 euro eest mõne paragrahvi seaduseelnõusse kirjutamine kriminaalmenetlust kaasa. Hukka mõista võidakse üksnes “hinnakirja” eiramise eest.

Võib väita, et süsteemi parandamiseks tuleks muuta erakondade rahastamissüsteemi laiemalt.  Teisalt on erakonna liikmete seas viimasel ajal süvenenud karistamatuse sündroom. Seda väljendas ehedalt Reformierakonna eksjuht Siim Kallas, kui kommenteeris tema juhitud ja erakonda anonüümselt rahastanud  ettevõtte R-Hoolduse tegevust. Kallas väitis: “Kõiki erakondasid on anonüümselt rahastatud.” Nende argumentidega sisendavad poliitikud, et must rahastamine on uus normaalsus. Leppige sellega.

Eesti Päevalehes avaldatud uudisloos väitsid eksperdid, et keelatud annetusi kriminaliseeriv summa võiks olla kümneid kordi väiksem kui 32 000 või 40 000. See ei paista sobivat riigikogulaste pillava elustiiliga, muidu nad vähemasti püüaksid seda alandada.

Karistamatus tunne. Omajagu on karistamatuse tunnet poliitikutes süvendanud ka mullune riigikohtu lahend, millega endine Tallinna linnavolikogu liige Mati Eliste mõjuvõimuga kauplemises õigeks mõisteti. Lahendis seisis, et eraldi tuleb tuvastada, kas ametiisiku mõjutamine on olnud ebaseaduslik. Ent norme, mis teeksid vahet ametnike seaduslikul ja ebaseaduslikul mõjutamisel, Eestis ei ole. Sellest võis järeldada, et igasugune mõjutamine on lubatud, sest mis pole keelatud, see on lubatud.

Tahes tahtmata jääb mulje, et Eesti poliitikud koostavad seadused eeskätt selleks, et kaitsta ennast ning oma ärihuve.