28. november 2013 kell 21:00

Puhkepäev. Elu kloostri kulisside taga

Juhtusin kuulma Kuku raadiost järjejutuna peatükki Petseri kloostri munkadest pajatavast raamatust “Mittepühad pühakud”. Lugu kloostri kitsist ja kiuslikust varahoidjast isa Nafanailist köitis mu tähelepanu.

Isa Nafanail oli kõhnuke vana­ätt, kes väsimatult valvas, piilus, luuras, kuulas pealt, oma innukuses peaaegu ei söönud ega maganudki. Vinge vanake! Otsustasin, et sirvin raamatut, ehk loen veel mõne loo. Mul ei olnud mingit kavatsust 400-lehe­küljelist teost läbi lugeda, aga ikkagi lugesin, sest käest ära panna enam ei saanud.

Põnevad katked kloostri elust. Suvel käis meie ajakirjandusest läbi info, et “Mittepühad pühakud” juhib vene raamatumüügi edetabelit, edestades isegi Akunini uut kriminaalromaani.

See ei üllata, sest religioonil on ju vene inimese hinges märgatavalt olulisem koht kui keskmise eestlase omas, ning “Mittepühad pühakud” on mõnus ja ladus lugemine, kohati lausa humoorikas. Lugeja jaoks, kes käib kirikus vaid matustel, kontserdil ja ekskursioonil, on raamat ka väga hariv.

Raamatu autor arhimandriit Tihhon (snd 1958) on kõrge õigeusu vaimulik – Petseri kloostri eestseisja ehk teisisõnu kloostri ülem. Tal on aga ka mitmeid teisi ameteid. Ärge laske end häirida tõlkija joonealusest vihjest, et raamatu autor on president Putini usuasjade nõunik – see fakt ei muuda raamatut paremaks ega halvemaks.

Kõigepealt jutustab autor sellest, kuidas temast, üleliidulise kinoinstituudi lõpetanud noorest mehest sai 1984. aastal Petseri kloostri noviits. Seejärel pühendab autor pikad peatükid oma vaimsetele õpetajatele, askeetidele, vanadele tarkadele meestele, keda ta usuvägilasteks nimetab ja uskuge mind, need ei ole igavad.

Mind köitsid jutustused kloostri ülematest – sõjajärgsest Suurest Asemikust isa Alipist, kel tuli tõsiselt võidelda kloostri püsimajäämise eest ning tema järel kloostrit juhtinud karmi iseloomuga isa Gavriilist, kes sai hea konjaki toel hästi hakkama nõukogudeaegsete võimukandjatega, kahjuks mitte nii hästi munkade endiga.

Lugu iseendaga rahu sõlminutest. Katketena ühest ja teisest jutustusest saab päris palju teada ka kloostri ajaloost, mis loomulikult on lahutamatult seotud ka Eestiga. Ja lõpuks näitab autor lugejale veel seda, et enamasti on (tulevased) mungad inimesed nagu meiegi, kõigil oma iseloom ja veidrused – üks oli näiteks parandamatu autohull ja autos jõudis tema maine tee ka lõpule, teine ei suutnud kuidagi vabaneda vangilaagri kõnepruugist ning tekitas seeläbi koomilisi olukordi, kolmas kirjutas luuletusi ja tinistas kitarri. Aga ilmaliku maailma kõrval oli neile avanenud veel üks maailm…

“Mittepühad pühakud” oli rõõmus ja helge raamat. Miks? Ilmselt seetõttu, et kõneles inimestest, kes olid sõlminud rahu iseenda ja maailmaga, leidnud harmoonia.

 

Hinnang

Arhimandriit Tihhon (Ševkunov) “Mittepühad pühakud ja teised jutustused”

Hinnang: 9Kirjastus Tänapäev, 2013

Hetkel kuum