Debatt: Pealinna kinnisvarabuum ääremaid (veel) ei aita

Kui Tallinnas ja Tartus on uus kinnisvarabuum hoogu sisse saamas, siis mujal elab kinnisvaraturg veel masuaegses rütmis. Tallinna ja muu Eesti kinnisvaraturud liiguvad erinevas tempos, nagu muudki elualad, ja hinnavahe võib olla kümnekordne ja suuremgi.

Samas ei saa öelda, et proportsioonis oleks kümnendiga midagi oluliselt muutunud. Näiteks 2003. aastal oli pealinna korteri keskmine hind 621 €/m2 ja maakonnakeskuses Rakveres 235 €/m2. Mullu olid need vastavalt 1333 €/m2 ja 464 €/m2. Hindade suhe on justkui sama, aga rahaline mõõde väga erinev.

Pikk protsess. Ei saa ka öelda, et nõudlust korterite järele teistes Eesti linnades või asulates ei ole või oleks see just viimasel ajal järsult vähenenud. Madalate tehinguhindade ja väikese aktiivsuse taga on pikaajalised protsessid. Nende põhjus on infrastruktuuri halvenemine ja töökohtade vähenemine ning lõpptulemuseks elanike lahkumine (liikumine Tallinna või veel kaugemale). Lisaks väiksemate linnade elanikkonna vananemine. Noored lähevad ära, kohale jäävate vanemaealiste elamispinna uuendamise vajadus on aga väike. Oma osa mängivad ka suured kommunaalkulud, eelkõige küttekulud. Seda eriti väikeasulates.

Piirkondades, kus kogu elamufond on kasutuses, toob riiklikult kavandatud ja ­eurodirektiividest tulenev energiasäästumeetmete järgimine edaspidi kindlasti kaasa kinnisvaraturu (sh üürituru) elavnemise. Eriti kui suudetakse saavutada märgatav küttekulude kokkuhoid.

Kuid piirkondades, kus juba on tühjalt seisvalt maju või on neid juurde tekkimas, tuleb paratamatult enne seda hakata tühje elamuid lammutama. See on mitmes linnas ­ainus normaalne võimalus korteriturg taastada.

Näiteks Kohtla-Järvel, mis on rahvaloenduse järgi kõige rohkem elanikke kaotanud linn, on juba tekkinud kriitiline arv tühje kortereid.

Võimalus ka ümber ehitada. Ka maa-asulates tuleks kinnisvaraturu paremaks toimimiseks asuda tühje maju likvideerima. Seal on aga võimalik ka olemasolevaid hooneid osaliselt ümber ehitada, nt ridaelamuteks, mis koos väikse krundiosaga on ennast maapiirkonnaski õigustanud. Sellised hooned tühjalt ei seisa.

Loomulikult vajab kogu protsess riiklikku programmi, sest kohalikel omavalitsustel selleks võimalusi pole.

Koos ettevõtetele regiooni asumise toetuse, maale elama asumise toetuse ja teiste sarnaste algatustega võiksid regionaalne areng ja kinnisvaraturg taas elule ärgata.