Vabatahtlik pensionikonto peab vältima sammaste vigu

Konkursi võitja Tarmo Tanilas soovitab sisse viia vabatahtliku pensionikonto, kuhu tööandja suunab töötaja soovil 5% tema netopalgast ning riik kannab sellele vastava summa tulumaksu. Sissemakseid võib teha ka tööandja. Kogutud summad on enne väljamaksuotsuse tegemist päritavad ning pensioniea saabudes kas korraga või annuiteetmakse alusel tulumaksu­vabalt kasutavad.

Kes saab tulu? Võtmeküsimus on see, kuidas pensionikontole kogutud vahendeid kasutatakse ja kes saab sellest peamise tulu. Pensionikoguja kasuks on, et võrreldes 5% jooksva netotulu kogumisega on pensionikontole kogunevad summad tulumaksu võrra suuremad ja väljamaksmisel tulumaksuvabad.

Samas koguneb vastavaid kontosid haldavate pankade käsutusse hulk vahendeid, mida saab välja laenata või investeerida. Seega tekib mõnevõrra seis, kus just pensionikonto loomise sihtgrupina silmas peetud väiksema sissetulekuga elanikud koguvad oma (ja riigi lisatavat) raha pikaajalisele pensionikontole ning maksavad konto ja investeerimise haldustasu, kuid samas on võib-olla ise sunnitud toimetulekuks pangalt laenu võtma, makstes lisaks laenuintresse.

Pankade hallatavate II pensionisamba fondide oluliseks puuduseks on praegu kõrged haldustasud ja madal tootlikkus. Ka väljamaksete puhul saab pensionikoguja üldjuhul pettumuse osaliseks, sest tema eluiga eeldatakse nii pikaks, et igakuine väljamakse on üpris pisuke. Kolmanda samba tootlikkuse aga “pistavad nahka” sellega ebaloogiliselt seotud elu(surma-)kindlustuse kulud. Küsimus on, kas vabatahtliku pensionikonto kavandajad ja tulevased haldajad suudavad neid “ahvatlusi” vältida.

Hea süsteem. Olemasolev kolmesambaline pensionisüsteem on tegelikult kaugelevaatavalt igati atraktiivne nii kodaniku, aga eriti riigi seisukohalt. Paraku eeldati süsteemi kavandamisel majanduskasvu. Nüüd märgatakse ehmatusega, et majandus ei pruugi väheneva tööjõu ja suureneva pensionäride arvu tingimustes neid sambaid “välja kanda”. Viga on olnud ka pensionisammastega seotud hämamises ja kõrgeks reklaamitud ootustes. Samuti on jäetud suuresti kirjeldamata II ja III samba investeerimisriskid.

Kui uue pensionikonto puhul suudetakse neid kommunikatsioonivigu vältida, võiks sellest kujuneda märgatavalt “puhtama lehe” tõttu arvestatav alternatiiv senistele sammastele. Eriti atraktiivseks teeks selle idee lubada tööandjal teha tulu- ja erisoodustusmakse vabu makseid töötaja pensionikontole. Nõnda võib käsitleda seda pensionikontot neljanda, n-ö tööandja pensionisambana.