Francis Fukuyama: kas USA kannatab Trumpi välja?

Francis Fukuyama leiab, et Trumpil tuleb lasta rahus riiki juhtida: "Ma ei arva, et tema poliitika on tõhus, ja ma arvan, et ameeriklased taipavad seda üsna ruttu."  Foto: epa
Äripäev • 26 jaanuar 2017

„Ameerika kodanikuna olin nagu paljud teisedki šokeeritud Donald Trumpi võidust. Mul on raske ette kujutada inimest, kes oma temperamendi ja ettevalmistuse põhjal sobiks vähem juhtima maailma kõige eesrindlikumat demokraatiat,“ kirjutab nn ajaloo lõpu teooria autor Francis Fukuyama ajakirjas Politico.

„Teisest küljest ootan politoloogina suure huviga Trumpi presidendiaega, sest sellest peaks saama Ameerika ametkondade proovikivi,“ kirjutab Fukuyama. Ameeriklased usuvad siiralt oma konstitutsioonilise süsteemi legitiimsusse ja paljuski see usk on seletatav sellega, et võimu lahusus töötati välja nii, et see kaitseb inimesi türanni eest ega lase täitevvõimul liigselt koonduda. „Ometi pole seda süsteemi kunagi ohustanud liider, kes on seadnud endale ülesande heita kinnas kõigile kehtivatele normidele ja eeskirjadele. Nüüd oleme me suurima eksperimendi alguses, mis näitab meile, kas USA on seaduste riik või inimeste riik.“

President Trump erineb kõigist oma eelkäijatest mitmes olulises mõttes, nendib Fukuyama: Trumpi ärimehekarjäär näitab otsustavat püüdlust maksimeerida isiklikku kasu ja valmisolekut vältida ebamugavaid seadusi, kui sellised tema teele satuvad. Ta sai valituks tänu klassikalisele populistlikule kampaaniale, mis mobiliseeris vihase töölisklassi, mille esindajad on veendunud, et süsteem ei arvesta nendega. Ta kritiseeris Washingtoni eliiti, kaasa arvatud omaenda parteikaaslasi, nimetades neid korrumpeerunud klikiks, kelle ta kavatseb kukutada. Ta on jõudnud rikkuda hulka norme ja kokkuleppeid, avalikult valetanud, seadnud kahtluse alla traditsiooniliste institutsioonide seaduslikkuse – alates julgeolekuteenistustest, keda ta võrdles natsidega, ja Föderaalreservist, keda süüdistas Hillary Clintoni toetamises, kuni Ameerika valimissüsteemini, mida süüdistas tulemuste võltsimises.

Kui kõigutatav on süsteem?

Majandusteadlane Daron Acemoglu kirjutas eelmisel nädalal ajakirjas Foreign Policy, et Ameerika kontrolli- ja tasakaalusüsteem pole nii tugev, kui ameeriklased ise arvavad – Kongress on Trumpi partei kontrolli all ja seepärast hakkab täitma tema korraldusi, kohtusüsteemi saab mõjutada, määrates uusi inimesi ülem- ja föderaaltasandi kohtusse. Ka 4000 poliitiliselt ametisse määratud täitevvõimu tegelast saavad kallutada oma ametkondi presidendi voli täideviimiseks. Ning eliidi esindajad, kes enne olid tema vastu, hakkavad teda tasapisi võtma kui normaalsust. Fukuyama lisab, et ka juhtivad meediakanalid, kes peavad end neljandaks võimuks ja võimeliseks koputama presidendi südametunnistusele, on langenud Trumpi ja tema kaaskonna halastamatu rünnaku alla „valeuudiste“ süüdistustega.

Francis Fukuyama on politoloog ja Stanfordi ülikooli vanemteadur. Eesti keeles on temalt ilmunud raamatud "Suur vapustus: inimloomus ja ühiskondliku korra taastamine", "Ajaloo lõpp ja viimane inimene", "Riikluse ehitamine: valitsemine ja maailmakord 21. sajandil".

Kui Fukuyama avaldas 1989. aastal ajakirjas “The National Interest” napi artikli pealkirjaga “Ajaloo lõpp?”, oli ta veel USA Riigidepartemangu avalikkusele tundmatu ametnik. Artiklis spekuleeris ta mõttega, kas liberaalne demokraatia on inimkonna ideoloogilise arengu kõrgpunkt ja valitsemise ülim saavutatav tase. Järgnenud vastukaja tegi Fukuyama tänapäeva üheks tuntuimaks filosoofiks ning esseest sündis 1992. aastal bestseller "Ajaloo lõpp ja viimane inimene".

Aastal 2014 kirjutas Fukuyama ajalehes The Wall Street Journal artikli ““Ajaloo lõpus” paistab endiselt demokraatia”, milles naaseb oma veerand sajandit tagasi avaldatud publikatsiooni ja sellest mõni aasta hiljem välja kasvanud raamatu “Ajaloo lõpp ja viimane inimene” juurde. Veerand sajandit tagasi väitis Fukuyama, et maailmas võidab liberaalne demokraatia, mis ongi lõplik ühiskonnakorraldus, mille tingimustes elavad inimesed vihkamiseta ja sõpruses, ning et see toob paratamatult kaasa inimkonna sotsiaalse ja kultuurilise evolutsiooni lõpu. Ka 25 aastat hiljem, pärast terroriõudusi ja veresaunu kogu maailmas, on Fukuyama veendunud, et liberaalne demokraatia on ühiskonnakorrana parim ja ületamatu toimimisviis.

Ta pakub, et kaasaja maailma põhiprobleem ei ole autoritaarsed riigikorrad, sest neid pole palju, vaid demokraatiate ebastabiilsus ja nõrkus. Näitena toob ta sõjaväeliste riigipööretega Tai, korrumpeerunud Bangladeshi ja Türgi, Sri Lanka, Nicaragua, Rumeenia ja Bulgaaria. Samas kiitis Fukuyama oma 2014. aasta artiklis USAd ja Euroopa Liitu selle eest, et nad said edukalt üle finantskriisist.

Fukuyama on veendunud, et tema nn ajaloo lõpu teooria on olemuselt õige ja ta soovitab mitte pöörata liialt palju tähelepanu lühiajalistele poliitilistele trendidele. Tema hinnangul võidab liberaalne demokraatia niikuinii, varem või hiljem.

Trump on Fukuyama sõnul populist ja natsionalist, kes tõenäoliselt usub tugeva valitsuse efektiivsusse ega usalda riigiaparaati – lõhed üha süvenevad, kui tema administratsioon hakkab erinevate küsimustega tegelema, alates tervishoiureformist kuni taristuprojektide rahastamiseni. Trump võib tõesti kohtunikke välja vahetada või, mis veelgi ohtlikum, lihtsalt ignoreerida kohtu otsuseid ja kõrvaldada võimult kohtunikke, kes tema teele ette jäävad. Kuid kohtusüsteemis tasakaalu muutmine on väga aeglane protsess, mille tulemusi saab hinnata alles aastate pärast, kirjutab Fukuyama.

Kuidas reageerib bürokraatia?

Trumpil on äärmiselt keeruline kontrollida täitevvõimu, ja seda mõistab igaüks, kes selles süsteemis on töötanud. Paljud Trumpi esitatud kabinetiliikmed – James Mattis, Rex Tillerson, Nikki Haley – on juba avaldanud vaateid, mis Trumpi omadega ei ühti. Isegi kui nemad on oma presidendile truud, on vaja oskusi ja kogemusi, et juhtida tervet USA hiiglaslikku bürokraatiaaparaati. Fukuyama märgib, et USAs on palju rohkem ametisse määratud poliittegelasi kui muudes demokraatiates. Seejuures astus Trump ametisse ilma oma ustava tiimita, keda ta saaks bürokraatiaaparaati jagada. „Oma elus on ta juhtinud vaid suurt perefirmat, aga tal pole 4000 last ja lähisugulast, kellega mehitada oma aparaat. Suur osa ministrite abidest ja assistentidest on poliitikud, kes teevad vabariiklikus parteis karjääri ja kel pole Trumpiga mingit isiklikku sidet,“ märgib politoloog.

Kindlasti ei tasu unustada Ameerika föderalismi – Washingtonil ei ole osariikide üle kontrolli väga paljudes küsimustes. „Obama tervisekaitsereformi peatamine föderaaltasandil on osariikidele tohutu koormus, kaasa arvatud ka neile osariikidele, mida juhivad vabariiklastest kubernerid,“ rõhutab Fukuyama ja jätkab: „California, kus mina elan, on sisuliselt omaette riik, millel on vähe ühist Trumplandiga, ja see loob oma seadusi ja tingimusi, sõltumata sellest, mida president räägib või teeb.“

Ka Trumpi võime murda institutsioonilisi tõkkeid on tegelikult poliitika, mida ta saab teha teiste vabariiklaste toel. Ta loodab hirmutada juhtivaid meediakanaleid, diskrediteerides neid ja jättes nad ilma võimalusest temalt vastust nõuda. Ta püüab seda teha oma toetajate abiga, kes aga moodustavad valijaskonnast alla kolmandiku või isegi vaid neljandiku, kirjutab Fukuyama. Juba leidub ka vabariiklastest senaatoreid, kes on valmis uue administratsiooniga tülli minema Venemaa küsimuses või tervisekindlustusreformi pärast, ning see vähendab omade toetust. Püüded mustata meediat oma teisel ametisoleku päeval vaevalt aitavad tal tulevikus meediat kasutada oma ideede ruuporina ja nende veenmiseks, kes temas veel kahtlevad.

„Kuigi ma loodan, et võimude lahususe printsiip aitab teatud määral Trumpi kontrollida, tuleb siiski muuta reegleid, millega tõhustada valitsuse tööd,“ leiab Fukuyama, pidades silmas kontrolli, mis tööd halvab. „Fakt, et igaüks 100 senaatorist võib veto panna igale täitevvõimu keskmise astme ametniku kandidatuurile, on absurd. Mõnes mõttes võimaldab ühtne valitsus meil vabaneda süsteemi puudustest, ja Trumpi oponentidel tuleb seda tunnistada. Viimane kord võttis Kongress vastu kulude eelarve „tavalises korras“ kaks kümnendit tagasi. USA-l on praegu äärmiselt oluline tõsta kaitsekulutusi, et seista vastu Hiina ja Venemaa ohule, aga seda ei saa teha, sest kaitseministeeriumit mõjutab 2013. aasta valitsusseisak, mis oli Kongressi ummikseisu jõudmise tagajärg.“

Miks peaks Trump saama rahus riiki juhtida?

Tähtis on meeles pidada, et üks Trumpi võidu põhjusi oli teadvustamine, et Ameerika poliitiline süsteem on mitmes suhtes lõhutud – kallutatud erahuvide poole ja võimetu vastu võtma ja ellu viima lihtsaid otsuseid. Just see, aga mitte ootamatu sümpaatia Venemaa vastu, selgitab, miks sai Putiniga sarnanev autoritaarne liider Ameerikas ootamatult populaarseks. „Demokraatlik vastutustunne eeldab, et valitseval parteil lastakse riiki juhtida ja seejärel ta peab vastutama tulemuste ja kokkuvõtete eest kahe kuni nelja aasta jooksul,“ selgitab Fukuyama. „Pidevad tupikseisud ja süsteemi halvatus veenavad inimesi selles, et süsteemis on nii suured mõrad, et seda saab päästa vaid liider, kes suudab reegleid murda – kui mitte Trump, siis tema järeltulija.“

Seepärast ta loodab, et Trumpil lastakse riiki juhtida: „Ma ei arva, et tema poliitika on tõhus, ja ma arvan, et ameeriklased taipavad seda üsna ruttu. Kuid kõige ohtlikumad on võimu kuritarvitamised – need, mis mõjutavad meid tulevikus. Uus põlvkond populiste-natsionaliste, selliseid nagu Putin, Chavez Venezuelas, Erdogan Türgis ja Orban Ungaris, on suutnud seada mängureeglid nii, et nad on kindlustanud endale võimu. See protsess käib juba mõnda aega ka Ameerikas, kus vabariiklased korraldasid valimisjaoskondades mahhinatsioone ja kasutasid valijate isikut tõendava dokumendi seadusi, et jätta valimisõigusest ilma potentsiaalseid demokraatide valijaid,“ nendib Fukuyama ja lõpetab oma kirjutise sõnadega: „Hetkel, kui mängureeglid on painutatud nii, et selgust enam pole, on tõelisest liberaalsest demokraatiast saanud elektoraalne autoritaarne demokraatia.“

Hetkel kuum