Auvere saaga sai lõpuks läbi

Uus elektrijaam on Eesti Energia suurenergeetika konkurentsivõimelisim tootmisüksus, mis suudab katta üle 25 protsendi Eesti elektritarbimisest ehk toota aastas 2,2 teravatt-tundi elektrienergiat.

"Kõige hullem, mis ühe elektrijaamaga võib juhtuda, on võrgust välja kukkumine. Elektrijaam, mis on võrgust väljas, ei olegi elektrijaam, vaid hoone täis kallist tehnikat," kirjeldasid Enefit Energiatootmise juht Mart Proos ja Auvere elektrijaama projektijuht Ivo Mõik elektritootjate suurimat hirmu teisipäeval ajakirjanikele Eesti Energia tootmiskompleksis Ida-Virumaal. Sellist võimalust kontrollitigi Auvere elektrijaama juulis algul tehtud viimase kontrolli – lühisetestiga, mis edukalt läbiti.

Mõnes mõttes on viimastel aastatel Auvere elektrijaamaga olnud vastupidi: see toodab elektrit, on võrgus, aga ei ole olnud nagu päris elektrijaam, sest selle valmistaja General Electric ei suutnud seda kuidagi tellijale üle anda. Auvere elektrijaama ehituse investeering oli kokku 610 miljonit eurot, mis on 28 miljonit eurot väiksem eelarves kavandatud maksumusest. Jaama hilinemise eest on Eesti Energia saanud alates 2016. aastast leppetrahve pea 106 miljoni euro eest. Energiat on jaamas samal ajal toodetud 4 teravatt-tunni jagu.

Põhilised probleemid jaama valmimisel olid heitmetega, elektrijaamast väljuvates gaasides oli liiga palju tolmu ning General Electric rajas selle peale jaamale uued kottfiltrid. Auveres on kasutusel kaks filtrit, selgitab Ivo Mõik – elektrifilter ja kottfilter. Viimasest aetakse gaasi läbi, nagu seda tehakse tolmuimeja filtris. Kott on küll pigem ilukirjanduslik väljend, tegemist on pikkade torudega, mis meenutavad tuletõrjevoolikuid. Kokku on selliseid paigaldatud 72 000 tükki. Selle kottfiltri töö tulemusel on jaamast väljuvas gaasis 1,5 milligrammi tolmu kuupmeetri kohta. Norm on alla 10 milligrammi, nii et ruumi on, märgib Mõik.

Pikkade katsetuste lõppemise üle rõõmustatakse ka Eesti võrguhalduri Eleringi juures. „Iga täiendava elektrijaama, sealhulgas planeeritava töötsükliga uue jaama lisandumine elektrisüsteemi on positiivne. Tervitatav on ka see, et läbi on saanud pikalt kestnud Auvere katsetuste periood, mis on tekitanud teatud stressi ülekandevõrgule ja selle klientidele,“ kommenteeritakse Eleringist.

Eleringil on põhjust rõõmustada küll, Auvere elektrijaama tähtsus Eesti elektrisüsteemis seisnebki sõnapaaris „planeeritav töötsükkel“. Eesti Energia vanemad energiaplokid hakkavad vaikselt tootmisest lahkuma, juba järgmisel aastal näiteks kolm. Lähema kaheksa aastaga tähendab see 620 megavati jagu võimsuste vähenemist. Seepärast on Auvere elektrijaama 305 megavatti täiesti asendamatu lisandus, sest esiteks võiks Eestis ka tulevikus oma elektritootmise võimekust olla, teiseks sõltub passiivsemat laadi elektritootmine, nagu tuule- või päikeseenergia, ilmaoludest. Auvere keevkihtkatlas saab aga elektritootmist vastavalt vajadusele võrdlemisi paindlikult lükata üles ja alla.

Mart Proos räägib, et reageerimisaeg on kiire: pool tundi, tund. „Vastavalt sellele, mida Elering teatab. Ütleb pool tundi ette, et nii palju langetage võimsust, siis nii palju me langetame,“ ütleb ta. Näiteks toob ta maikuust ühe nädalavahetuse, mil vähese nõudluse tõttu olid töös ainult Auvere ja kaks plokki Eesti Elektrijaamast. Esmaspäeva hommikuks oli vaja aga käivitada veel viis tootmisplokki. „Seda peab küll ütlema, et avatud turg on elu keerulisemaks muutnud. Kunagi projekteeriti kõik need plokid töötama ikkagi ühtlases režiimis,“ lisab Proos.

Ivo Mõik lisab, et ka keevkihtprotsess nõuab stabiilsust, kuid Auveres on koormuse muutmine siiski sisse projekteeritud. „Väga ruttu ei saa midagi, aga koormusvahemikus 60–90 protsenti saame võimsust suurendada või vähendada 12 megavati võrra minutis. 180 megavatilt liikumine tippvõimsusele 305 megavatti võtab kõigest viisteist minutit,“ ütleb ta.

Eesti Energia investeerib ise samuti usinalt tuuleenergiasse ning 2022. aastaks loodetakse piirkonnas 40 protsenti toodangust saada taastuvenergiast. Osa sellest on palju küsimusi tekitanud biomassi või turba põletamine, suurem jagu ikkagi tuulikud. Nii et küsimus, kuidas heitlikes tuuleoludes hoida süsteemis pidevalt stabiilset võimsust on pannud sektoris mõtlema muulegi kui lihtsalt suurte põlevkivi kasutamisel põhinevate tootmisvõimsuste rajamisele. Üks on Eleringi projekt, mis lisaks tootmise muutmisele juhiks ka tarbimist.

Teiselt poolt on Tallinna lähedale merre aastaid plaanitud Muuga pumphüdroakumulatsioonijaama, mis võiks heade tuuleoludega pumbata vett merest üles ning pakkumise languse korral toodaks pumbatud vee tagasivoolamisest energiat. Eesti Energia usub seevastu, et uued tehnilised lahendused võivad sellele siiski paremat alternatiivi pakkuda. „Eks kõik sõltub lõpuks sellest, mis kellelgi tasuvusanalüüsist vastu vaatab, aga ma pigem usun, et selliseid lahendusi Eestis vaja ei lähe, tulevad uued tehnoloogiad, hoopis võimsamad akupankade lahendused, muud kohalikud tootmisvõimsused, nii et pigem võiks neile panustada,“ rääkis Proos.

Lisaks Eestis kohapeal stabiilsuse tagamisele tõuseb see teema üles ka terve regiooni puhul, see tähendab Baltikumis, kus on kavas elektrisüsteem praegusest Venemaa süsteemist desünkroniseerida ja ühendada Euroopa võrkudega. Kuivõrd see muudab Baltikumi elektrisüsteemi praktiliselt saareks, mida ühendavad Põhjamaadega kolm merealust kaablit ja Poolaga tulevikus üks või kaks suurt elektriliini, siis võib arvata, et piirkonda tuleb rajada ka uusi reservjaamu, mis sageduse kogu piirkonnas kindlalt tagaksid. Küsimusele, kas Eesti Energia loodab äkki ise sellise reservjaama hanke võita, vastas Proos, et tema hinnangul jäävad sellised jaamad küll Baltikumi jaoks liiga kalliks ning minnakse pigem piisavate ühenduste rajamise teed.

„Erinevaid asjaolusid, millega peab arvestama, on lihtsalt liiga palju,“ räägib Eesti Energias põlevkivikarjääri eest vastutav Oleg Nikitin. Narva karjääris on põlevkivi praeguse tootmismahu juures veel 20–25 aastaks ja selle ajal jooksul keegi autojuhtidest loobumist ette ei näe. Probleem on pigem vastupidine, keskmine töötaja vanus on 55 aastat, nii et rohkem tuleb tegeleda pealekasvu leidmisega.

Ajakirjanike tarvis on karjääris tee äärde aetud verivärske Belaz, mis osteti esimesel poolaastal tehtud suurte investeeringute käigus. Autojuht ütleb, et sellega on ta kolm nädalat, aga staaži on tal 28 aastat. Küsimusele, kas kabiinis on ka väga vali müra, vastab ta käega rehmates, et pole suurt midagi. Ja paneb siis oma jutu kinnituseks mootori tööle. Ka täiesti uuel sõidukil on linnarahva kõrvadele detsibelle täiesti piisavalt.

Töö pole naljaasi, karjääris sõidab üks Komatsu või Belazi kallur vahetusega läbi 200 kilomeetrit. Poole sellest on kast täidetud 55 tonni põlevkiviga, mis aetakse elektrijaamade juures suurde hunnikusse. Suured draglainekskavaatorid on alguspunktist 11–13 kilomeetri kaugusel, nii et edasi-tagasi sõite tuleb vahetuses kuskil kaheksa.

Dragline'id töötavad sealjuures kolmes vahetuses ega seisku kunagi, kallurid sõidavad vastavalt vajadusele kahes või kolmes vahetuses, öösiti ainult enda esitulede valguses. „Kõikidel sõidukitel on tuled eri asetusega, teised näevad juba kaugelt ära, milline sõiduk täpselt lattu sõidab või vahetust lõpetab,“ räägib Nikitin.