Seakasvatuse lõpp?

Seakasvatajad ootavad praegu Euroopa Komisjoni otsust karmide piirangutega tsooni suuruse kohta. Eesti suurima seakasvatajana järgib HKScan Estonia väga hoolikalt ning süstemaatiliselt sigade Aafrika katku tõkestamiseks ennetavaid meetmeid, et hoida viirus enda farmidest eemal. Oleme enda farmide bioohutusnõudeid välja töötades järginud Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) teaduslikult välja töötatud nõudeid ning praeguseks oleme enda farmides kasutusele võtnud rangemad reeglid, kui ametlikult nõutakse.

Olukord on skisofreeniline – olles investeerinud ja kaitsnud oma farme võid sattuda siiski olukorda, kus farmi sulgemisele ei ole alternatiivi ning millel on suur mõju nii Eesti kui Baltimaade majandusele. Esmapilgul on ju tegemist lihtsalt mõningate kitsendustega, mis seakasvatust piirangutsooni farmis kuidagi ei keela. Kuid analüüsides piiranguid lähemalt, näeme tõelist mõju Eesti seakasvatajatele.

See piirang tagab farmi kiire lõpu kui farmis toodetakse põrsaid müügiks või farmidele väljaspool tsooni – neid ei tohi tsoonist välja viia. Näiteks Ekseko farmis, kus kõik põrsad sünnivad ainult Eksekos ja põrsaid ei tooda väljastpoolt farmi, järgitakse karme bioohutusnõudeid, ning see tagab, et põrsad on terved ja ei kanna viirust. Kuid antud piirangu tagajärjeks tuleks siiski kõik emised ja põrsad hävitada.

See piirang tapab hiljemalt poole aasta jooksul farmid, mis on vähegi suuremad ja seega ei saa hakkama kohalikul külaturul ise sealiha müües. Eesti siseturg ei ole võimeline lühikese aja jooksul absorbeerima sellist hulka täiendavat liha. Osasid kolmandatesse riikidesse müüdavatest subproduktidest siin keegi ei söögi. Keegi ei saa sundida lihatööstusi, välismaiseid tootjaid või jaemüüjaid oma importlihal põhinevat ärimudelit muutma.

Need piirangud on keerulised ja kulukad. Loetlen mõned: sigade tapmine eraldi päeval, toodete erinev märgistus, täiendav dokumentatsioon ja lisanduvad veterinaarsed kulud.

Piirangutsooni liha tuleb kuumtöödelda 80 kraadi juures, siis saab neid töödeldud lihatooteid vabalt müüa ja eksportida. See pealtnäha lihtne nõue on tõeline probleemipundar ja täielik jätkusuutlik lahendus puudub. Kaasaegses lihatööstuses on toodete tehnoloogia täpselt paigas ja seda enamasti 72 kraadi juures. Temperatuuri ei saa lihtsalt juurde keerata nagu kodus köögiahju ees. Tulemuseks on vähenenud väljatulekud ehk suur lihakulu, suurenev energia- ja tööjõukulu ning tehnoloogilised probleemid. Paljusid tooteid polegi võimalik kõrgemal temperatuuril toota. Rakvere lihakombinaadi seisukohast hävitaks see kuumtöötlemispiirang meie konkurentsivõime Läti ja Leedu turul. Nagu näha ei ole kuumtöötlemine ekspordi jätkamiseks lahendus.

Elussigade tootmine on efektiivsusäri, kus konkurents on karm. Paar senti kilo kohta kallim omahind, ja oledki väljas. On selge, et eelmainitud piirangutega saavad suuremad seakasvatajad töötada ainult lühikest aega ja farmid suletakse. Sellele järgnevad mõjud paljudele seotud tegevusaladele ja sealsetele töökohtadele ning katastroofilist mõju Eesti maaelule – see on tõsine löök Eesti majandusele. Kohalikule viljale väheneb turg, söödatehastel pole tööd, piimatööstused ei saa vadakut realiseerida, tapamajad jääva seisma, sootuks kaob seakasvatusega seotud muu inimtegevus maal.

Aga mis oleks alternatiiv piirangutsoonidele? Tsoneerimised praegusel kujul pole suutnud seakatku levikut Euroopas peatada. Samal ajal hävitab tsoonide kehtestamine seakasvatust, mille kaitseks see justkui sisse on seatud. Suurem rõhk tuleb panna farmide ning lihatööstuste kaitseks, mis on vastutustundlikud ning mis on kasutusele võtnud vajalikud nõuded. Tegemist on riiklikult olulise küsimusega. Peame taanduma lauskontrollist, mis käib meil ilmselgelt üle võimete, ja kaitsma konkreetseid seafarme. Tuleb kehtestada karmimad reeglid farmidele, mille täitmisel ei rakendata sealt pärit sigadele kauplemis- ja liikumispiiranguid. Nulltolerants mujal – vastavaid reegleid mittetäitvad farmid tuleb kas sulgeda või kompromissina kasutada piirangutsooni reegleid.