Keda soosime maksudega?

Maksu- ja tolliameti lubadus kõigile ühemehefirmadele niikaua otsa põrnitseda, kuni omanikud endale enam-vähem viisaka kuupalga välja kirjutavad, on juba oodatult tõstnud tolmu teemal, miks ühtesid ettevõtteid käiakse kiusamas, teised aga pääsevad – kes teab mis skeemidega.

Probleemi tuum seisneb aga hoopis selles, et tegemist ei ole kapitali, vaid tööküsimusega. Ei vähendata ühegi omaniku õigust teenida oma riski ja kellegi töö arvelt, olgu siis või iseenese töö ekspluateerimisega. Pärast kulutusi, enne palkade maksmist jääb järgi 50 000 eurot? Makske pool endale palgaks ja teine jagage dividendide ja tulumaksu vahel, aga palun.

Riski võtmise eest langeb maksukoormus kiirelt ja palju, seevastu “riskita” palgatöötaja sissetulekute tõusukõver on palgamaksude tõttu hillitsetum. Küll soovib MTA nüüd kontrollida, ega eneseekspluateerimise käigus tegeleta konkurentsi moonutamisega.

Võtame esiteks suuremad kalad, või nagu mitmed soovitanud on: mõne Äripäeva TOPi esimene ots. Koolituse TOPi 2017 esimese 10 ettevõtte seas torkab ainult juhatuse liikmest ja omanikust või selle sugulastest töötajatega ettevõtteid silma kolm. Keskmine kuupalk alla 500 euro. Ülejäänud seitsmes suuremas ettevõttes keskmine kuupalk üle 1400 euro. Aga dividende olid maksnud ühemehefirmad, kes 50 000, kes üle saja tuhande euro.

Mitme töötajaga ettevõtete keskmine palgafond ühe töötaja kohta tuleb 22 300 eurot aastas, mis ka 150 000—300 000 eurose käibega ühemehefirmal tegelikult üle jõu ei käi. Eriti kui kasumimarginaalid 65-80%. Kõik ühemehefirmad sellist käivet ei teeni, eriti mujalt tööd sisse ostmata. Võimalused suuremat palka maksta väiksemad (ja MTA soov näpuga tulla näitama kah väiksem). Aga üks laiem ja jälle muusse sotsiaalsüsteemi puutuv küsimus tekib küll.

Kui minna palgatöölt ära ja avastada, et tegelikult omapäi saabki aastaga käibena kokku enam-vähem täpselt varem palgatööl arvestatud palgafondi. Ja vastukaaluks loobuda puhkusest, töötukindlustusest ning rabeleda raamatupidamisega. Kui ülemuseta olemine võib inimesele nii palju meeldida, et lisarabelemisele mõttekust anda, siis kas nii ebaefektiivset tööd peaks riik subsideerima kaks korda väiksemate maksudega?