Kräpi aeg ehituses ja kinnisvaras pole veel möödas

Mõnekümneruutmeetrine üürikorter nõuab elamiskõlblike tingimuste eest üle 200 euro kuus. Seda on kaks korda enam kui topelt suuremas ja 1950. aastatel rajatud kõrgete lagedega pinnal, kus ma varem elasin. Tänane katusealune renoveeriti aga paar aastat tagasi. Pärast kriisi, mis pani nii arendajad kui ehitajad vanduma, et buumihulluses tehtud vigade ja kräpi aeg on nüüd möödas.

Selle 200 eurot aitab konteksti asetada ka tõik, et mu kodu pakkus veebruari külmematel nädalatel umbes kolmandikku pinda jäiselt. Kuskile on vajalik tükk soojustust panemata jäänud või on saanud liiga õhuke. Selle vastu võitles kõigest väest gaasiboiler, mis ööl ja päeval uhades temperatuuri kõrgemale püüdis upitada. Selle üle rõõmustasid energiatootjad, kuid tegelikult raiskas selle pinna korteriks vormija nii ehitusmaterjali, korteritellija raha ning seal elaja kütab edaspidigi asjatult ilma.

Soodne kodu ülalpidamine ei ole luksuse otsimine, kapriissus või koonerdamine. Lisaks sellele, et mõistlikud kulud viitavad nii arendaja kui ehitusfirma vastutustundele ja pädevusele ning oskustele, on see murdekoht, mis määrab kui hästi elamispinnal müügil läheb. See on õppetund kodude plaanijaile ja ehitajaile.

Kallis kommunaalmugavus, mis kunde nina krimpsu tõmbab, annab aga soovituse ka teistele ostjatele. Kodu ostes ei saa olla heauksne, vaid peab ehitaja tasemel teadmisi omama.

Näiteks oma kodu elektrivõrgust sõltumatuks isemajandavaks ehitastuntud arhitekt Indrek Allmann kurtis omast kogemusest, et ehkki näiteks päikesepaneele müüakse siin palju, siis oskusi alternatiivsete täislahenduste rajamiseks ei ole. Ehk, kui tahad midagi head, mis rahakotti ei rüüsta, siis hakka ise spetsialistiks ja vii end detailideni kurssi.