Restoranitest: Nomad, salapärane linnuke

Enne veel, kui tellima jõudsin hakata, tahtsin teada, miks just Nomad. Nomad on üks lind, vastas ettekandja. Just seesama lind, keda on kujutatud restorani ukse kohal ja menüükaanel. Kodus uurisin linnuraamatuid, kuid ei leidnud ei nomadi- ega nomaadi-nimelist linnukest. Välimuse järgi võiks tegemist olla mingi kurvitsalasega, kes on – nagu rändlinnud ikka – eluviisilt tõepoolest nomaad. Aga mis on restoranil ühist rändlinnuga, jäigi mõistatuseks. Eks küsin järgmisel korral jälle, ehk siis on nime­ legend ka töötajatele selgeks õpetatud.

Oma mõtetes panin nime selgituseks kokku konstruktsiooni outside the box ideedega kokkadest kui gastronoomilistest nomaadidest, kes oma rännakutel kogetu koju kokku kannavad. Outside the box ideedest kantud roogi lubab nimelt restorani kodulehekülg. Tegelikkuses on tegemist aga pigem kindla peale minekuga: jälle need veise-tartar ja hanemaksa-paté, burrata-salat ja pardifilee.

Veidi värskemalt mõjuvad suured liharoad, mille ooteajaks on 45 minutit ja mida valmistatakse mitme sööja vahel jagamiseks: terve kana trühvlipasta ja foie gras’ga ning tomahook-steik, grillitud ­Iiri black angus'e steik, mis kaalub kilo ja kakssada grammi. Veidi teistmoodi on ka Nomadi burger, mida õilistavad foie gras ja trühvlikaste.

Eelroaks valitud tuunikala tataki koos oma värviküllaste kaaslaste mango-tšillisalsa ja tilli-aioliga nägi tumeda taldriku taustal hea välja, kuid maitses kuivalt ja tuimalt. Pearoaks valitud praetud meriahven oli maitsev, kuid uppus kastmete-püreede segadusse: pigem kausis kui taldrikul serveeritud praekala saatjateks olid kaks kastet ja veel ka suhteliselt vedela konsistentsiga kartulipüree. Võite ette kujutada, milline nägi välja see segasoust taldrikul pärast seda, kui roheline kaste oli segunenud valge ja helekollasega, sekka veidi praetud rohelist sibulat ja põldube.

Tundsin end üpris abitult – kahvliga ju pigem supi kui praega sarnanevat rooga kätte ei saa, lusikat polnud aga kelleltki küsida, sest ühtki teenindajat ei juhtunud saalis olema.

Magustoiduks tellitud Linnupiima koogi iseloomustamiseks sobiks aga kõige paremini sõna “halastamatu”: tohutult suur, tohutult magus ja suure tõenäosusega ka tohutult rammus, sest nagu mäletan, koosneb klassikaline linnupiimakook põhiliselt võist ja magusast kondenspiimast. Kook oli valmistatud sabaga kastrulit meenutavasse anumasse ja sellest oleks kindla peale jätkunud kahele, võib-olla isegi kolmele.

Teeninduses tuli kõige paremini välja vastuvõtt ja ärasaatmine. See, mis nende vahele jäi, oli üpriski ebakindel ja tagasihoidlik. Toidud pandi lauale ilma tutvustamata, vahepeal võttis teeninduse üle teine kelner, kes polnud minu tellimusega kursis, kuid üritas seda kompenseerida erilise joviaalse suhtlusstiiliga. Ka espresso oli väga hea. Küll natuke väike, kuid kuum ja maitsev.

Nomadi sisekujunduses loovad muljet klaas, telliskivi ja üleelusuuruses modernsed valgustid, mis sobivad kokku kvartali ajaloolise tööstusarhitektuuriga. Ainult tumepruunid nahksed sohvad ja tugitoolid oleksid justkui teisest ajastust, kusagilt pubikultuuri õitseajast.

Omavahel polnud kooskõla ka laudadel ja toolidel: laua taga istet võttes tundsin end kui restorani sattunud lapsuke, kel nina vaevalt lauaääreni ulatub. Diivan oli pisut kõrgem ja pisut mugavam, kuid teinekord peaksin mugavas kõrguses söömiseks oma padja kaasa võtma.