Äripäev • 12. juuli 2017 kell 4:00

Saage tuttavaks, töömurdjad, see on Eesti!

Foto: Anti Veermaa

Selle asemel et töö tegemisest huvitatud välismaalaste ees uks kinni lüüa, peaksime neile avasüli vastu minema.

Ajal, mil välistööjõu kvoot on otsas, ei ole aeg hakata töörühma kokku panema, vaid tuleks tulekahju kustutada. Kiirkorras võiks kvoodi näiteks kolmekordistada. Edasi saab rääkida juba sellest, kas seda kvooti üldse vaja on. Äripäeva arvates ei ole.

Peaksime ennast hoopis töökohana nähtavaks tegema. Ettevõtlusminister Urve Palogi märkis majandusolukorrast rääkides, et oskustööjõu puudus pole ainult Eesti, vaid ka naaberriikide mure.

Välistöötajate ehk väljastpoolt Euroopa Liitu Eestisse tööle tulevate inimeste kvoodi täitumine ei kerkinud valitsuse ette tühjast kohast. Probleem oli aimatav juba aasta alguses, kui eelmise aasta kvoodist välja jäänud töötajad kohe jupi tänavust enda alla võtsid. Mürki võis selle peale võtta aga hiljemalt kevadel. Rääkida lahendusena töörühma moodustamisest on liiga hilja ja liiga vähe.

Nüüd, välisnõudluse õitsema puhkemise ajal ei ole ettevõtjatel aega oodata detsembri alguseni, kuni selle laiapõhjalise töörühma täiuslikud ettepanekud kirja saavad. Selleks ajaks on paindlikumad riigid tellimustelt juba koore riisunud ja meile jääb põhjakaabe.

Parem kõigile võrdselt

Kvoodist loobumise kõrval on ka mitu kraadi lahjemaid lahendusi. Nii saab teha erandeid mõnele valdkonnale. IT, idu­ettevõtete ja teadlastega on juba algust tehtud, kui ka nemad oleks kvoodi alla käinud, oleks see ammu enne juulit täis. Sama terav on probleem ju ka tööstuses.

Ausam kui mõne sektori erandid oleks, kui välistöötajate Eestisse toomisel ei saaks soodustusi see, kes paremini suhteid luua ja häälekamalt oma häda kirjeldada oskab, vaid uksed võiks lahti olla kõigile võrdselt. Ei maksa karta, et meie innovaatilise riigi kuvand sellega kuidagi kaduma läheb.

Piire maha ei joosta

Teine võimalus on riiki lubatavate töötajate arvu suurendada. Selge on see, et olukorras, kus tööstus areneb ja vajab töötajaid juurde, rahvastik aga suurt ei kasva, muutub rahvastiku suurusega seotud töölubade arv suhteliselt järjest väiksemaks. Nüüd on piir käes.

Võime suurendada numbri kahe-, kolme- või kümnekordseks. Esimesed kaks numbrit on tõepoolest kvoodid, viimane aga rohkem nagu ettevõtjate unistus. Kui me inimesi just üle kulda, siis 13 000 töötajat aastas meil siia tööle nagunii saada ei õnnestu. See oleks siis juhtum, kus hundid söönud ja lambad terved – piir nagu on, aga kedagi ei sega.

Kui IRLi juht Helir-Valdor Seeder põhjendab Eestisse tööle tulijate piiramist sellega, et meil on siin juba suur ja halvasti lõimunud immigrantide seltskond, siis siin võrreldakse siga ja kägu. Tähtajalise elamisloa töötamiseks saavad inimesed, kellel on tugev huvi Eestis olla, neil on siin tasuv töökoht, nad hakkavad makse maksma, Seederi nimetatud seltskonna töökoht on aga aastakümneid tagasi kadunud, jättes nad tegevuse ja sissetulekuta.

Ja kontrollimatuks ei saa kvoodi kadudes töölubade jagamist samuti nimetada, pole ju inimese välismaalt palkamine mingi käega viipamine, selleks tuleb kõigepealt sobiv töötaja leida, siis hulk formulare täita ja keskmisest kõrgemat palka maksta.

Pigem on kontrollimatu praegune olukord: väljastpoolt Euroopa Liitu pärit töötajad on siin ametis, aga nad on siia saatnud Poola tööjõuvahendusbüroo. Siin pole probleemid ennast kaua oodata lasknud.

Mängureeglid selgeks

Üsna jumekas tundub kaubandus-tööstuskoja ettepanek lähtuda töölubade jagamisel ettevõttest. Kui ettevõttel on mitmeaastane ajalugu, maksud makstud ja aruanded äriregistris, võib anda rohelise tee töötajate palkamiseks väljastpoolt Euroopa Liitu. Kontroll missugune ja lisaks ettevõtetele selged mängureeglid.

Valitsus saab oma lubaduste täitmiseks majanduskasvult tublilt tuge. Seega peaks ta puhtalt enda heaolu pärast ettevõtjate teelt tarbetud tõkked kõrvaldama, et sümbioos toimiks.

Hetkel kuum