Maareformiga venitamine on kasulik eelkõige ametnikele

Liit asutati sellise kinnisvaraturu loomiseks, mis oleks õiguslikult reglementeeritud, õiglane ning turvaline.

Eesti kinnisvaraturg ei ole praegu turvaline. Näiteks maakler ei tunne end turvaliselt, sest ostjal ja müüjal on võimalus tehingus kokku leppida ja temast vahendustasu maksmata mööda minna. Samas ei või ka ostja kindel olla, et näiteks korteri müüa on ikka selle omanik.

Kindlasti tuleb midagi ette võtta maareformiga. Argumendid maareformi edu kohta on enam kui nigelad.

Tallinna aselinnapea Jaak Saarniit on märkinud, et kõik ligi 200 maareformi parandusettepanekut, mis tänaseni on tehtud, on «kosmeetika». Ja tegelikult maareform ei funktsioneeri, vaatamata kõigile kirjutatud sütitavatele artiklitele koos vastava statistikaga.

See on kasulik sellele, kelle käes vara püsib ehk teisisõnu riigile. Mina ei näe -- üksikud erandid välja arvata -- et riigiametnikud oleksid huvitatud maa erastamisest.

Eestis ei ole poliitilist konsensust maa erakätesse andmise kohta.

See, et maa on riigiomanduses, annab konkreetsete maaküsimuste lahendamisega tegeleva ametniku kätte suure võimu kuni sinnamaani, et selle vara kui defitsiidi liigutamisega käivad kaasas väga suured altkäemaksud.

Selleks, et dokumendid hakkaksid kiiremini liikuma või et maa eraomandusse andmise kohta langetataks mingi otsus. Mida kaalukam otsus, seda kõrgem hind.

Mina ei ole kunagi altkäemaksu andnud, aga ma tean, et konkreetsete otsuste eest on välja kujunenud kindlad taksid. Kõige karmimad taksid ühe otsuse eest maa enda omandusse saamise puhul on 100 000--200 000 krooni. Kusjuures kõik otsused, mis langetatakse, jäävad seaduse piiridesse. Kui ametnik altkäemaksu ei saa, siis maa erastamist või ostmist lihtsalt ei lubata.

Kõik asjaajamised on aetud meeletult pikaks. Ametnik võib igat asja otsustada üks kuu ja paberid võivad ühest kohast teise liikuda kümme päeva. Et kodanik saaks maareformi käigus maa omanikuks, kujuneb kogu protsessi pikkuseks ligi kolm aastat.

Samuti ei saa ma aru, kuidas Tallinnas olevad ametnikud saavad oma kohalike esinduste kaudu otsustada näiteks Tartus või Võrus olevate maatükkide üle. See, kuidas riik korraldab läbi oma suhteliselt nigela valitsemisaparaadi kogu maareformi, on täielik absurd.

Peamine põhjus, miks maareform ei edene, on vildakas motivatsioonisüsteem. Mis huvi on ühel reaametnikul mingisuguses maatalituses oma tööd kiiremini teha? Ta ei saa siis rohkem palka. Aga põhjendusi, miks maareformi kiirendada ei saa, on tohutult.

Käibemaksu ja tulumaksu seaduste muudatuste väljatöötajatega oleme pidevalt piike murdnud. Tulumaksuseaduse väljatöötamisse pidime sekkuma, kui taheti topeltmaksustada privatiseeritud vara.

Käibemaksuseaduse muudatuse vastuvõtmisel, mis ehitustööde hinda tõstis, nii hästi ei läinud.

Sisuliselt on meie liit poliitiline survegrupp.

Esimene võimalus on seadust ettevalmistavasse komisjoni liidu esindaja surumine.

Selleks tuleb pidada läbirääkimisi komisjoni moodustava pädeva organiga, suhelda teiste erinevate huvigruppidega -- ühesõnaga --oma huvide eest võidelda.

Teine võimalus on seadust ettevalmistava komisjoniga koostööd teha. See võtab ära palju aega ja energiat, aga arvestatakse sellega vähe.

Siis toimitakse umbes niimoodi -- saadetakse liitu 30 lehekülge seaduseloome teksti ja öeldakse: palun teie arvamusi ja ettepanekuid ülehomme hommikuks.

Ja kui seadusettepaneku arutamiseks läheb, kannab komisjoni juht ette -- küsisime arvamust paljudelt, kaasa arvatud Eesti kinnisvarafirmade liidult. Kas meie arvamusega ka arvestati, ei huvita kedagi.

Ma arvan, et vähesed riigiametnikud teadvustavad endale enda rolli. Minu isikliku arvamuse järgi oleme me liikunud tagasi haldusriigi poole, kus kodanik on paluja ja võim on ametniku käes. Iga päevaga on see selgelt tuntav.

Osa reegleid tuleb panna paika seadustega. Samuti on palju kasu kinnisvarabüroode vastastikustest kokkulepetest.

Praegu võivad kinnisvara müüjad oma vara müüki panna mitmes kinnisvarabüroos, muutes maaklerid sisuliselt enda reklaamiagentideks. See ei ole normaalne ega võimalda büroodel efektiivselt töötada.

Praeguses Eestis on oma vara müümine mitme kinnisvarafirma kaudu väga levinud. Osades Eesti piirkondades on kinnisvarafirmad selle vastu samme astunud. Esimesena Pärnus.

Tallinna turg on suur ja siin on veel võimalik ilma ainuesinduslepinguteta toime tulla. Äärealadel ja väiksemates linnades muutub töö sellises olukorras võimatuks.