6. november 1996
Jaga lugu:

Ministeerium rikub seadust

Enne sobiliku kindlustusfirma valimist on loomulik uurida nende tausta. Tegin minagi nii. Teades, et kindlustusinspektsioonil on just-just kaante vahele jõudmas 1995. aasta aruanne kindlustusseltside tegevusest, helistasingi sinna. Kindlustusinspektsioonist, kelle põhikirjaline ülesanne on kindlustusvõtjate huvide ja õiguste kaitse, anti mulle viisakas soovitus pöörduda rahandusministeeriumi kindlustustalituse poole. Inspektsioon andmeid ei väljasta, ka ajakirjandusele mitte, öeldi mulle.

Helistasin rahandusministeeriumi kindlustustalitusse, kust öeldi, et neil on küll mind huvitavad andmed olemas, kuid nende väljastamiseks on vaja ülemuse luba. Mul paluti pöörduda avalike suhete talitusse.

Viimase juhataja Aili Ohlau kuulas mind viisakalt ära ja lubas tagasi helistada. Helistaski ja soovitas uuesti kindlustusinspektsiooni poole pöörduda. Lisas, et rahandusministeeriumil pole õigust erakindlustusfirmade ärisaladusi paljastada.

Vastasin, et ma ei soovi teada ühtegi ärisaladust. Tundsin üksnes huvi kindlustusseltside aktsiakapitali ja omanike vastu. Ohlau sõnas, et needki andmed ei kuulu avaldamisele.

Nõutuna avasin Eesti Vabariigi põhiseaduse, kus on kirjas, et kõik riigiasutused ja nende ametiisikud on kohustatud andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse (minu juhtumil kindlustusjärelevalve) kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud.

Kindlustusseltside aktsiakapitalis ja omanikeringis ei ole midagi salajast, need on pigem väga avalikud andmed. Järeldasin, et ministeerium ja kindlustusinspektsioon kui riigiasutused on otseselt minu põhiseaduslikku õigust rikkunud. Ja põhiseadust seejuures loomulikult ka.

Jaga lugu:
Hetkel kuum