Julge hundi rind on pisaratest märg

Aastaga on pangateenuste hinnad kahe-kordistunud, kommunaalteenuste ja elektri hind tõusnud poole võrra, telefoniteenuste ja gaasi hind kolmandiku võrra... Seda loetelu, ühele valusamat, teisele vähem, võiks veel jätkata, kuid illustreerimiseks ehk jätkub.

Teisalt kulmineerus eelmisel nädalal EAG Autokeskuse läbikukkumine Tartus, kus kümnetesse miljonitesse ulatuvatest säästudest jäävad üsnagi kindlalt ilma paar tuhat eraisikut. Inimesed, keda tagantjärele parastades on kerge lihtsameelseks nimetada, kuid kes tegelikult üritasid ärivaimu puudumisel oma raha elukalliduse tõusust kiiremini teenima panna. Lihtsameelsus? Pigem meeleheitlik ponnistus.

Tartu Kommertspanga, Klimovi fondide, Safrani, nüüd siis EAG Autokeskuse juhtumid näitavad, et pole see keskmine eestlane nii külm ja kainelt kalkuleeriv ühti, nagu spekulandist ootaks. Pigem liigselt emotsionaalne -- naabri megavõitu kuuldes unustatakse hetkega majanduse algtõed, misjärel loobitakse raha juba valimatult. Mis see börsibuumist saadud valus kaotus suurt muud oligi, kui sõbra edust kadestunud kodanike meelevaldne tõlgendus aktsiaturu pidevast tõusust ja emotsioonidest tulenenud ebaadekvaatne ja ebaratsionaalne käitumine. Tavaliselt seostatakse püramiidskeeme ja muud kodanike massilise rahakaotuseni viivat arengumaadega. Ka Eesti pole erand. Kuigi Euroopa Liidu laienemise esimesse vooru valitud, põeme sama viirust, mis ülejäänud viimastel aastatel ootamatult kapitalismi jõudnud riigid -- kiire kasusaamise soovi.

Rikkaks ja edukaks tuleb saada nädalate või kuudega, mitte aastatega. Säärase käitumisega kaasneb suur investoririsk, mis supertulu kõrval võib ka allapoole vööd lüüa.

Mis kaitseb kodanikku ebaõnnestunud rahapaigutusest tuleneva kahju eest? Praeguses Eestis mitte miski peale enda peanupu. Isegi paariprotsendilist aastatulu tõotavate hoiuste kindlustamine on riigikogus alles vaidlemisel. Hoiustest tulusam investeering jääb ilmselt pikaks ajaks inimese enda vastutada.

Seega peaks iga suuremat tulu reklaamiva rahapaigutuse puhul esitama endale küsimuse -- kas raha kaotus mõjutaks tunduvalt minu tarbimisharjumusi. Tean mõningaid, kes peavad riskantse ja turvalise rahapaigutuse indikaatoriks unerahu. Kui kisub voodis vähkrema, siis järelikult on palju mängus ja tegemist riskantse investeeringuga, mille põrumine paiskaks elu tavarütmi sassi.

Kui adrenaliini on vaja, võib endale lubada luksust magamata olla, küüsi närida ja südant valutada. Võib-olla tasub ära. Igaüks aga seda ei soovi. Eriti totter on riskantse rahapaigutuse puhul olla rahulik teadmatusest, iseenese rumalusest. Lihtsalt ei tule selle peale, et võid hävida -- sajaprotsendine aastatulusus näib turvaliselt tavapärane.

Sel pühapäeval tähistati tarbijate õiguste päeva. Võib-olla tuleks hakata tähistama ka investorite õiguste päeva. Ainult et millal. Kas 10. märtsil, mil toimus EAG Autokeskuse võlausaldajate esimene koosolek? Või lähtuda EBIFi, Otepää Ühispanga ja Safrani mustadest tähtpäevadest? Aga äkki ootaks mõnda hoopis suurejoonelisemat ja laiaulatuslikumat musta päeva?